äratus kell 08.30 paiku, et soovida MM-ile õnne. 08.45 helistab üks sõber, kellel on mingi häda; seejärel kella 10 paiku tuleb sms, et tööl on kohe vaja aruannet, mis siis, et mul alles üks kohtumine ees. Saadan tunnid, teen aruande, topin riidesse, süüa ei jõua, kihutan töökohtumisele. Kaks tundi keskendun inimesele ja tema asjadele, siis on pool tundi aega, et jõuda bussile, kihutada teise linna ja teha viimast korda praktikat. Torman kohale, teen praktika ära ja jooksen uuesti bussile, sest kui maha jään, siis tuleb niisama tühja passida. Saan linna, kimame poodi, et enne laste kojujõudmist ära poodelda. Selgub, et terve linnaosa poodleb samal ajal, mina aga ei suuda rahvamassis isegi mitte mõelda, seda enam, et söönud olen terve päeva jooksul 2 võileiba - ajus haigutab mustav tühjus. Saame kuidagimoodi oma kaks asja ostetud, siis kihutame koju, et toit kappi pakkida ja lapsed õigel ajal ära tuua. Selle koha peal tundsin, et mina änam rohkem ei jaksa. Mees läks üksinda lastele järele ja mina istun üksinda tühja pilguga arvuti ees. Nüüd ma pean olema suuteline end kokku võtma ja koos lastega torti sööma. See on ilmselt ainumas asi, milleks ma täna veel suuteline olen.
Selline pidulik hetk siis!
Kudzu
3 kommentaari:
kyll on ilusal aastaajal syndinud su hõimlased. lugesin allpoolkribatud aianduslikq lugu ning rõõmustan koos teiega.
Mis puutub vanaema, siis siin sama soovitus mis Solile: kirjuta tema lugu yles. sest mäletajad kaovad.
ps. pyhapäeval on tartu kinni seoses rattamaratoniga ca kl 18-ni. kas padjaklubi suhtes on uusi mõtteid?
Mulle kindlasti ei sobi järgmine nädalavahetus, kuna 07. juunil tuleb inglise keele eksam. Edaspidi on juba lihtsam asju korraldada.
Palju õnne, MM!
Postita kommentaar