Augustibluus....

Eestimaa suvi sai läbi. Algas sügis, suveriided võib ära pakkida, kampsunid, pika käisega pluusid ja teksased võib välja otsida. Parimad jalatsid on kummikud. Pesu vettib kolmat päeva nööril, kuivaks ilmselt ei saagi - tuleb pööningule viia. Metsas on megakogustes kukeseeni. Kilo neist ootab minu köögis marineerimist. Orhideed said suvitamast ära toodud, muud lilled tuleb ilmselt ka tuppa vedada. Ja basiilik tuleb ära korjata ning kuivama panna.

Kõik mõtted, mis seostuvad kooliga, tekitavad masendust. Mitte ainult enda kooliga, vaid ka noorema poja kooliga, sest kui ta 25-ndaks oma hindeid ära ei paranda, siis ta visatakse välja ja ma ei saa enam elatist ja lastetoetusi. Ja pole mul ka millegi eest koolis käia. Seega pean hakkama töökohta otsima, mis mul muud üle jääb. Aga olen poissi hoiatanud, et meie teda rahaliselt ei toeta, kui ta ei õpi, sest meil pole mingit kohustust selleks enam, esteks, ja teiseks, kui inimene, keda vanuse järgi loetakse täisealiseks, ei suuda hoolimata pidevast meeldetuletamisest oma asju korda ajada, siis on ta oma jamade eest ise vastutav ja peab minema töötukassasse ning hakkamagi ametlikult töötuks. Ja et kui endal mingit jama kaelas pole, siis hoolitsevad järeltulijad selle eest, et ikka elu oleks huvitav.

Emana saamatu, üliõpilasena saamatu, inimena saamatu ... ebaõnnestumiste rida võiks jätkata lõputult. Kas on sellel kõigel enam mingit mõtet, kui aastakümneid kestnud võitlus oma koha eest siin päikese all ei ole vilja kandnud?