Saagida saagida saagida jah!

Nagu ma olen vist varemgi maininud, armastavad minu naabrid üle kõige maailmas saagida. Kui nad mõned aastad tagasi siia paigale jäid, siis esimese asjana nudisid nad oma aia korralikult ära. Teate küll, lilleklumbikesed murus ja mitte ühtki ülearust oksa või puukest kusagil. Paar kevadet tagasi saagisid nad maha meie krundi piiril oleva äädikapuu. Sel kevadel palusid nad ka meil saagida maha puuoksa, mis nende aeda ulatus, et nende noor õunapuu saaks kenasti kasvada. Üleeile õhtul avastasin ma naabrid redelil otse oma aia taga, kus nad saagisid maha hiiglaslik vana kase oksi, sest naabritädi roosid ei saa ilmselt piisavalt valgust. Minu loogika ütleb, et kui on varjuline aed, siis tuleb istutada selliseid lilli, mis varju armastavad, mitte maha saagida kõiki puid, mis vähegi varju annavad, aga see ilmselt on minu loogika. Lihtsam on haarata saag ja asuda valgust juurde tekitama. Ma ei tea, mis siis saab, kui nende aiast enam tõesti ei ole midagi võimalik maha saagida. Kas siis tullakse meie juurde ja nõutakse hävingut siinpool tara, et me ei varjaks nende valgust, noh ja meie aeda ka ju enam väga hästi ei näe! Vaat mis juhtub, kui suguvõsas ei ole lapsi ja noori eriti palju ning oma vaba aega pole mujale kulutada kui aiakujundusele.

Eks minus räägi sinkohal ka kadedus. Kui minu ajast 99% kulub perekonnale, siis muidugi saagimiseks aega ei jää. Tuleb teha süüa, pesta pesu, koristada, lastega mänguväljakul ja rannas lebotada, nii et pole aega isegi nina nuusata. Kuigi jah, ma leidsin võimaluse läbi lugeda kaks raamatut (Näljamängud ja Lahvatab leek), sest peale järjekordset tüli teemal: kas mina pean vaatama lapsi, keetma süüa, koristama ja pesema pesu ning mees teeb ainult tööd või pole see päris aus niimoodi, kuna laste vaatamine on ka töö, saan ma endale õhtul lubada perevaba tunni raamatute lugemiseks. Värskes Pere ja Kodu ajakirjas oli seekord viimaks juttu teemal emade väsimusest, muidu tavaliselt on seal kirjas ilus roosamanna ilusate inimeste ideaalsest elust. Emad väsivad ja kuidas veel väsivad! Kui lapsed on väikesed, siis väsitakse kõige rohkem ja ma arvan, et kui ema on talv läbi sõitnud kolme linna vahet, siis ongi ta suveks eriti väsinud ja vajab ise hoidmist ja tupsutamist. Üldiselt soovitatigi võtta enda jaoks isiklikku aega, leida lapsehoidja (hea soovitus küll! Kust ma leian tasuta lapsehoidja? Mitte kusagilt ei leia, aga raha hoidja palkamiseks meil paraku ei jätku) ja tekitada endale sotsiaalne võrgustik teiste emade näol. Nagu sel suvel näha oli, viimane mul ei õnnestu mitte kuidagimoodi. Ilmselt seetõttu, et teised emad rõõmustavad lastega möllates, aga mina tahaksin väljaspool kodu suhelda täiskasvanud inimestega ja rääkida täiskasvanute jutte. Lastega möllata saan ma 24/7 kodus niikuinii - ja sellisel juhul ongi lihtsam nendega hoopistükkis kodus olla.

Minu unistus on korraldada üks kena kokkusaamine ainult emadele. See võiks toimuda meie maal, kui saunakene valmis saab. Minugipoolest võiks see kesta ainult päeva (isad ei taha ju ka väga kaua lapsi hoida), aga on 100% lastevaba. Kavas oleks loovtants, kunstiteraapia harjutused ja niisama vestlemine mõnusatel teemadel. Võiks teha ka näputööd nt mina olen alati valmis õpetama Mulgi-Kihnu arhailist tikandit (just tegin endale moblakoti uue mobla jaoks). Usun, et ma leiaksin küll paar-kolm inimest, kellele meeldiks natuke energiat koguda, et olla edasi kodus juba palju parem ema ja palju parem abikaasa. Kui on jaksu hoida sädet abikaasade vahel, siis toimib kogu perekond tunduvalt tegusamalt. Ja olgem ausad, perekondadega tegeletakse niigi igal pool, aga konkreetselt emadele suunatud asju pole mina eriti kusagil kohanud.

Täna sõidame ilmselt Ida-Virumaale. Mere äärde, jess! Tegelikult on ka äi juba kaks korda helistanud, et maal on esmaspäevast maja vaba, aga meil ei ole raha, et sinna sõita, kuigi väga tahaks! Abikaasal on puhkus ju läbi, aga netiühendus on seal üldiselt väga kehva. Ma ei teagi, mida teha. Ja ei hakka hetkel ka muretsema selle pärast, mis edasi saab. Vaatame!

Kudzu