Segadus...

Segadus inimese sees on üks kole asi. Ma mõtlen sellist segadust, kus isiksuse struktuur laguneb kohutava kiirusega ja inimene ei suuda enam oma elu kontrollida. Kus kõik vajub pidevalt koost ja iga katse maailma uuesti kokku panna lõppeb varem või hiljem uue ja veel suurema segadusega. Ja siis see segaduses inimene satub paanikasse, püüab iga hinna leiutada mingitki asja, mis oleks tema kontrolli all, kuniks hakatakse endale viga tegema (saab vähemalt valu kontrollida) või sooritatakse enesetapp, sest elu nimeline agoonia on täiesti talumatu.

Mina ei suuda selgeks teha, mis minu sees toimub. Aru saavad vast need inimesed, kellel on endal sarnane kogemus olemas. Kes on igapäevase õudusega tuttavad. Kes teavad, mida tähendab kaos ja kontrolli kaotamine oma elu üle. Mis tähendab tunne, et kõikide teiste vajadused on tähtsad ja sinu vajadused on olematud, mõttetud ja kuuluvad täitmisele siis, kui kõikide teiste jaoks elamisest piisake aega üle jääb. Mis tähendab, kui sa vihkad oma elu iga viimast kui mikrosekundit ja ainuke mantra, mida sa tunned, on: Issand Jumal, palun lõpeta see valu ära, palun, palun, lõpeta see valu ükskord ometi ära!

Kuidas teha oma mehele selgeks, et ma vajan tohutul hulgal ruumi ja aega, et oma väsimusest ja kurbusest jagu saada? Kuidas teha talle arusaadavaks, et kui suvi läbi on minu lapsed minu otsas roninud, et siis ma ei taha mingit füüsilist kontakti, jumala eest, mitte mingit! Kuidas teha selgeks, et ma vajan oma päevadesse kindlat struktuuri ja seda, et kokkulepped kehtivad. Et kui lõuna algab kell üks, siis ta ei alga pool kaks. Ja et kui me õhtul järgmise päeva tegevustes mingid kokkulepped saavutame ning siis ka vastavalt käitume, siis toimib meie perekond päris hästi. Ja et segadus minu sees nõuab hetkel suurt kindlustunnet minu ümber ja minust hoolimist. Seks ei näita hoolimist, onju. Seks on lihtsalt seks. Nagu söömine. Või nagu hammaste pesemine. Hoolimine on teise vajaduste austamine ja see, et inimesele antakse ruumi ja aega, kui ta seda vajab.

Kui mu oma perekond ei suuda minust hoolida, mu ema ei suuda minust hoolida, ma ise ei suuda endast hoolida, siis milleks, milleks, milleks see kõik?