Otsutada või mitte otsustada...

selles on küsimus. Nt täna hommikul ei suutnud ma võtta vastu otsust, kas sõita päälinna näituse avamisele või mitte. Sest mulle ei meeldi rahvamassid, mulle ei meeldi, et tegu on avaliku üritusega, mulle ei meeldi päälinn ja lisaks on raha kodus rohkem vaja. Pole ju aus oma lõbude peale laste arvelt kulutada, eksju. Lõpuks ma ikkagi ei sõitnud, sest poleks nagunii bussile jõudnud ja oli ka muid põhjuseid. Ehk siis loll on see, kes vabandust ei leia. Ja ilusate andekate inimeste hulgas tunneksin mina ennast nagunii lastud varesena. Istun parem kodus ja loen raamatut.

Praeguseni pole ma otsutanud, kas ma saan kooli minna sügisest või mitte. Kas meil on rahaliselt võimalik, et mina õpin ka sel juhul, kui noorem poiss peaks koolist välja kukkuma. Kas ma peaksin punnitama iga hinnaga kevadel lõpetada, sest mul on Tallinnast villand ja ma tahaksin selle juraga seal kiirelt ühele poole saada. Kas ma peaksin midagi tegema ses suhtes. Ma ei tea vastust nendele küsimustele ja pole eriti kellegagi arutada ka, sest abikaasa töötab päeval ja muul ajal on lastega vaja tegeleda ning ka magada tuleb mingil ajahetkel.

Ma ei suuda enam vastata isegi sellele küsimusele, kas oli üldse mingit mõtet õppima minna. Kas see, mida ma teinud olen oma pisikese näruse elu jooksul, kas see on ka midagi väärt olnud. Kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma lähen. Ja mida kuradit ma tahan.
Vastused on olemas minu sees. Nüüd tuleb leiutada viis, kuidas need vastused kätte saada. Keerutada taldrikut, panna kaarte, rääkida inimestega? Ei tea, ei tea, ei tea...