on minuga, ausalt! Mul on kõik päevad, kellaajad, kuupäevad peas nagu puder ja kapsad. Eriti mahlane lugu juhtus minuga eile, kui ma peale väsitavat ja emotsionaalset nädalavahetust olin teinud 3 tundi väga intensiivselt tööd (grupitöö eeldab enese panustamist 100%) ja koju jõudes magama kukkusin. Edasi oli üks must auk, kuni ärkasin abikaasa õrna äratuse peale:"Kell on kuus!". Ma ei saanud muhvigi aru - miks on vaja mind kell kuus äratada? Kas keegi on haigeks jäänud? Abikaasa vastab, et kõik on terved. Mina ikka ei saa aru, et miks nii vara hommikul? "Ei, praegu on õhtul kell kuus!". No palun väga - ma arvasin, et on hommik, sest minu mälus ei olnud mingit lõunauinakut üldse salvestunudki, seal valitses lihtsalt üks kena suur tühjus.
Ma olen väga kannatlikult oodanud, millal ometigi saabub selline päevake, kus mul pole vaja kodunt välja minna. Samas, mis kasu sest homsest vabast päevast on, kui kodus on kaks põnni, kellega on vaja tegeleda ja kellele tuleb lisaks tegevustele ja süüa keeta ning jälgida, et nad üksteisega ei kakleks. Ma muidu toetan küll õpetajate streiki, sest muud viisi selge sõnaga öelda, et nii edasi ei saa, ju pole. Samas kõik lapsevanemad, kes peavad käima tööl - mis nemad siis teevad? Jätavad lapsed üksi koju, eriti lasteaialapsed? Või kui kõik lapsevanemad võtavad vabu päevi, siis tööandjad muutuvad tigedaks ja me kõik teame, kui lihtne on tänapäeval töötajat lahti lasta, seda enam, et tööpuudus on piisavalt kõrge ning seega uute (ja lastevabade) töötajate leidmine pole probleem. Ühesõnaga - asjalood on alati keerulisemad, kui nad pealtnäha paistavad.
Mulle väga meeldis Moorikese sõnum, et emad ei streigi. Aga tegelikult peaksid. Arvestades seda, millised on lapsetoetused või kuidas meie ühiskonnas üldse lastesse suhtutakse (mis tasuta ringid? mis tasuta koolitoit? nalja teete või!) ja eriti kuidas suhtutakse paljulapselistesse peredesse nagu lugupeetav kirjutaja ise kogenud on (nt kui kunagi naistenõuandlas ütlesin, et mul on kolm last ja planeerin neljandat, karjatas õde põlastavalt:"Kolm last!"), siis võiksid emad streikida küll. Streik võiks välja näha nii, et kõik emad jäävad oma lastega koju üheks päevaks. Nad ei lähe tööle, nad ei vii oma lapsi kooli ega lasteaeda. Nad on kodus ja veedavad oma aja koos lapsukestega. Ja kui siis naistööjõud, selline alamakstud ja märkamatu, äkki enam tööle ei tule, kui lasteaiad ja koolid jäävad ootamatult täiesti tühjaks, kui haiglates pole õdesid ja hooldajaid kohal, kui poodides ei ole müüjaid jne, kas siis äkki hakatakse hindama panust, mille needsamad emad riigile annavad. Ma ei arva, et tuleks minna Toompeale lippu lehvitama ja meedias rääkida oma raskest elust - parem on teha üks konkreetne tegu ja siis on kohe näha, mis juhtuma hakkab.
Tervitades
Kudzu
9 kommentaari:
emade streik oleks päris nunnu, aga...
miks ainult emad?
isad võiks ju solidaarsusstreigi korraldada.
siis oleks tõeliselt asi selge.
Isadele on meie ühiskonnas natuke rohkem lubatud. Ja kui vaadata erinevaid uuringuid, siis on just emad need, kel on lisaks töökoormusele ka täielik kodutööde tegemise kohustus. Rääkimata üksikemadest, kelle eksmehed teevad kõike muud, kui maksavad heal meelel elatist ja tegelevad oma isiklike lastega, onju!
Tead, isadele on lubatud nii mõndagi, aga LASTE PÄRAST töölt puududa ei ole neile lubatud teps mitte. Seepärast kuluks väike isade mäss ka ära. Solidaarsusstreik. Vaadaku siis tööandjad, kuidas hakkama saavad.
Liiatigi olen ma veendunud, et just need isad, kellele nende lapsed korda lähevad, on kõige kohusetundlikumad ja tublimad töötajad, kelle puudumine annaks teravalt tunda.
Ok, unistada ju võib. Reaalsus on midagi muud.
Õpetajad, lasteaednikud, õed, hooldustöötajad, müüjad jne on enamasti naised ja emad. Kui nemad tööle ei lähe, siis sellel on ka mingi otsene mõju ühiskonnale. See, kui kõrgepalgaline spetsialist või siis ka ehitaja/teedeehitaja jätab tulemata, keegi ei pane ehk tähelegi.
Ehk siis alustaks sellest, mis tunda annab ja solidaarsusstreik on alati teretulnud. Tegudele, sm!
Jah.
Naistel eeldatakse alandlikkust, vastuhakkamatust ja 22rmist j2releandlikkust isegi olukorras, kus nende elu, vara jne jne on reaalses ohus. Mul on sel teemal isegi riigi, 6iguse ja korra esindajatega, kes paraku kannavad yhiskonna ideid, korduvalt 6iendamist olnud, ja tuleb edaspidigi.
Kuid mida teevad siis need naised, kes ei suuda enda kaitseks loomah22lt teha ja muid relvataolisi esemeid viibutada?
Kardan, et kui yhiskond j2tkab sellist topeltmoraaliderohket peetimist, ja loomulikult lapsed 6pivad sedasama tegema, sest see on nii kasulik, ei muutu midagi.
Sellest peab k6va h22lega r22kima hakkama.
Kas te m2rkasite, et kui streikisid raudteelased, bussijuhid jm, siis oli yhiskond poolt, hurraa. Praegu aga kostab palju kisa selle vastu, et eided peaksid vait olema, sest nende palk on niigi k6rge, ja mis yhiskonnast saab, kui 6petajad jt naist88tajad kindad nurka viskavad! Tyypiline Vikerraadio kuulaja (meespension2r, kelle arvates naised on ainult synnitamismasinad ja toateenindajad) v2ljendab sellist seisukohta ypris iseenesestm6istetavana ja kahjuks jagab niisugust idiootsust ka suur osa (mees)ajakirjanikke. Vastaspool, e allasurutud ja alamakstud naised, peavad hakkama k6vemat h22lt tegema.
... seltsimehed naised.
Ma elan kohas, kus naistele pole lubatud praktiliselt mitte midagi. Meeskodanikud v2ljendavad seda seisukohta v2ga agressiivselt ja kahjuks on niioodi ajuloputatud ka mitmed vallaametnikud.
Seep2rast ma 6iendangi teemadel, mis tsiviliseeritumas kohas elavatele inimestele on enesestm6istetav, meie kandis aga alles kauge tulevikumuusika.
Minu jaoks oli šokk hoopis see, et alles nüüd sain ma teada, et nädala algul streikisid ka Narva ja Saaremaa bussijuhid. Sellest lihtsalt ei räägitud. Nagu poleks olemaski.
Võrdõigusetust esineb paljudes vormides, mitte ainult soopõhiselt ja üks võimalik vorm on Tallinn versus Eesti.
Vikerraadios jt ERRi kanalites r22giti kyll, aga negatiivses toonis, kommiti nii ja arutati naa, eriti vingusid helistamissaadetes pension2rid.
Postita kommentaar