Taas levis...

käisime Saaremaal. Neljapäeval sõitsime Tartust välja ja esimese pikema peatuse tegime Pärnu lähedal Reiu rannas. Nimelt oli oht, et me veedame imelise suvise päeva autos istudes ja randa ei saagi, aga meie vihmases suves on igal päikeselisel päeval ju kulla hind. Nii me siis mõnulesimegi poolteist tundi rannas, ujudes, sulistades, seigeldes ja päikest võttes. Kui Virtsu jõudsime, oli praam juba täis ja pidime veel pool tunnikest mere ääres sisustama, kus MM ja Ingel agaralt kive rannalt vette loopisid. Lõpuks jõudsime kell üheksa Kuressaarde ja olime kõik täitsa läbi omadega. Ei jäänudki muud üle, kui magama viskuda, sest ega ju nagunii ma võõras kohas magada ei saa, siis on iga sekund unest nagu taeva kingitus. Algul oli meil plaan külastada ka Leisi rnda, et meenutada meie kümne aasta tagust kooselu algust Murikal, aga no sinna me tõesti ei jõudnud. Ja hästi tegime ka, sest abikaasa õde ootas meid seal miskise koogiga, mida me polnud plaaninudki sööma minna. Mina nimelt kavatsen jätkuvalt suhelda ainult äiaga, kuna ma olen põikpäine, halva iseloomuga ja tige mutt, vaat nii!

Aga jah, edasi kulges lugu alljärgnevalt: käisime emaga Vättal, pidevalt sadas, olime kõik märjad ja tigedad. Pidevalt pidi konnakesi keelama, et ärge sinna istuga ja sinna astuge, ema kodus oli sama lugu. Ingel nagu pisike ahvipoiss ronis igale poole, MM näppis ema iluasju, pidev oht toalilledele oli ka väga suur ja mul viskas täiega üle. No mis puhkus see on, kui aina keelad ja käsed! Ja kuna meil oli äia lahke luba (pluss boonusena käis abikaasa äia palvel meie lapsi ämmale näitamas, no teate selline koeranäituse tüüpi külastuse, kus öeldakse oi kui vahva! ja tehakse endast koos lemmikutega paar fotot) minna tema maale Sakale, siis seda me kiiremas korras ka tegime. Lõpuks veetsime seal kolm imelist päeva ja ma ei saanud sealt muidu tulema, kui ainult halva tuju tekitamisega. Aga no see on nii ilus koht, ja siis saab veel käia Vilsandi looduskaitseala suurte liivaluidete piirkonnas rannas ujumas (iga päev oli kõva tuul ja suured lained ning vesi soe nagu supp, parim ilm sulistamiseks, ausalt!), ja saunas ja tiigis hommiku- ja ööujumist harrastamas koos abikaasaga... ja ei kohta ühtki inimest, kui just ise ei taha. Külameeste silmad Kihelkonna poe ees lõid mind nähes särama (vat milleks on joomine hea, muudab naised ilusaks!) ja pidev piknikupidamine ning jäätisesöömine peale rannast tulekut oli juba kujunemas ilusaks traditsiooniks. Ma tahaksin tagasi sinna, see on hea auraga koht, aga ma muidugi pole kindel, et ämm midagi ära ei susi. Äia poolest võime seal olla, ehk ka järgmisel suvel. Nii et kui keegi tahab minuga koos Saarde tripitama tulla, siis andke teada, peatuspaik igatahes on olemas.

Nüüd siis olen tagasi ja lähen alla lilli kastma. Tundub, et nad on minu järele igatsen., Ja siis kihutame Võrusse, et hakata saunaehituse asju ajama.

Terv

Kudzu