Pühapäev on lõputu...

ja tänane pühapäev veel kuidagi eriti veniv ja vastik. Hommikul ei saanud üles ja kui lõpuks silmad lahti sain, tuli minu pere kohe hoogsalt minuga suhtlema ja sekeldama. Mingil põhjusel ei ole mina võimeline hommikuti kohe voodist hoogsalt välja hüppama ja energiline olema, ma ärkan ikka mitu tundi ja vajan üsna pikalt aega iseendaga. Tahan oma mõtteid korrastada, päevaplaane seada ja vaikselt kohvi luristada. Nii et päev algus oli karm, edasi läks veel karmimaks - oli vaja ära otsustada, kas kandideerida töökohale, mida mulle pakuti või mitte. Ma tahtsin natuke mehega arutada, et kas ja kuidas ning muidugi tundsid lapsed on koheselt kõrvalejäetuna ning nõudsid tähelepanu kakeldes ja järjestikku üha uusi pahandusi genereerides. Lõpuks õnnestus meil ühise vestluse käigus välja selgitada, et kui ma ikka olen juba ühest kohast tulnud ära, et pühenduda õpingutele, siis ei ole mõtet samasse ämbrisse astuda, kuigi töö on teistsugune ja kuigi kollektiiv on teistsugune. Lihtsalt ööpäevas on 24h, millest osa kulub magamisele, tööleminek tunde juurde ei tekita ja kui ma juba praegu olen oma asjadega hädas ning tunnen, et ka kaks tundi töötamist nädalas on mulle suur lisakoormus, siis milleks võtta asju juurde. Ja mis kasu on palgast, kui ma selle maksan kohe lapsehoidjatele ja koduabilisele, sest töö kõrvalt on ainus aeg õppida öösel ja nädalavahetustel. Minu väikesed tütred eelistavad kindlasti emaga veedetud aega päris poest ostetud riietele ja mänguasjadele.

Otsus tehtud, sõitsime poodi süüa ostma, kus kõik kulgs väga kenasti kuni hetkeni, mil me autoga olime jõudnud peaaegu koju ja meile sõitis vastu teine auto. Abikaasa oli nii kena ja keeras teeäärsesse hange, et teine auto mööda saaks, ja sinna hange me ka jäime. Proovisime küll musklijõudu, et autot hangest välja lükata, aga no ei õnnestunud. Lõpuks võtsime toidukotid näppu ja kappasime koju, kust abikaasa võttis labida ja palus ka vanema poja appi, et auto välja kaevata ja koju ära tuua. Kuna teed on lume tõttu muutunud kitsasteks radadeks, jääb üle ainult imestada, et me hanges sel talvel esimest korda olime. Kui lumesadu jtkub, siis kõigi suusapedede rõõmuks saamegi varsti liikevele ainult suuskade ja soome kelkude abil, sest teed on läbimatud ja enne kui lumi ära sulab, lumevaalusid masu ajal keegi teisaldama ei hakka.

Seejärel keetsin suppi ja lapsed müttasid õues, siis sõime ja läksime kõik päevaund magama. Nüüdseks on selgunud, et lapsed jäid magama alles kell seitse, kuna minu suurepärane abikaasa ei tulnud mõttele, et ehk ei peaks lapsi kell seitse uinutama. Ehk peaksid nad siiski üleval olema kui nad varem magama ei jäänud, et neile saaks teha vanni, toppida sisse õhtusöök ja panna nad normaalsel ajal magama. Ja kuna mina magasin ning ei saanud tarka nõu anda, siis tark nõu jäi kuhugi kopitama ja on seal siiani. Kogu lugu on praegu sellises seisus, et lapsed magavad üleval, mina neid enam äratama ei lähe, kuna siis ei jää nad ilmaski magama. Vann jääb ära, õhtusöök jääb ära ja ühiselt koosveedetud aeg jääb ka ära. Ära ei jää telekast "Uute trikkide" vaatamine, noh, midagi siis ka positiivset.

Ma olen aru saanud, et kaks korda koolinädalas Tallinna ja Tartu vahet sõita on minu jaoks füüsiliselt liiga raske. Ma väsin nii ära, et nädalavahetusel praktiliselt ainult magan. Ma ei jaksa kodus eriti midagi teha, ma ei jaksa lastega tegeleda, ma ei jaksa mitte kui midagi. Püüan end lohutada mõttega, et kuus koolinädalat on veel sel semestril jäänud, et pool bakast on läbi, et küll ma saan ikka kuidagi jalgele jäädud, aga ometigi tiksub kusagil sisemuses pisike deprekas. Esialgu pisike, kuid eks lõputu talv, külm, kohustuste hulk ja toe puudumine nuumavad depreka kevadeks kenaks priskeks elajaks, kes minust järjekordse tüki hammustab ja minema tassib.

Kudzu