ma usun, et ma mõistan, miks inimesed anoreksiani jõuavad. Mul on ka vahel olnud mõtteid, et tahaks näpud kurku ajada, sest nälg on nii suur, et ei suuda peatuda ja kere on nii paks, et selles elamist ka ei ole võimalik taluda.
Ma arvan, et minu söömishäire ja sealt ka ülekaalu juured on kinni lapsepõlves, kus ma ei saanud kunagi piisavalt süüa. Koolis seepärast, et ma ei suutnud endale toitu välja võidelda, kodus seetõttu, et meil ei peetud söömist oluliseks - ei kaetud ilusti lauda, ei korraldatud pühade ja sünnipäevade ajal pidusööke, ja et osa toite, mida pakuti, ei olnud lihtsalt öeldes söödavad. Oma osa on kindlasti eluperioodil, mil ma olin süvavaene ja söögivalmistamiseks puudusid ressursid. Ühesõnaga - hea söök on midagi, millest ma ei suuda loobuda, ja ega ma ei tunne ka alati, et saaksin kõhu täis. Pluss mulle meeldib raamatut lugeda ja nt juustu näksida, kuigi ma tean, et see on väga kahjulik harjumus ja annab ainult kaloreid juurde.
Mul ei ole suutlikkust ajada end sportima. Ja ma tean ka, et üle 2-3 kg ma alla ei saa ka siis, kui ma üldse ei söö ja regulaarselt spordin. Usutavasti on ka minu hormoonidega midagi väga valesti, sest ülekaal jäi mulle selga rasedusest ja nagu kinnitas perearst, siis MM suurenenud rinnanäärmed on märgiks, et emal olid raseduse ajal hormoonid paigast ära. Samas siin Eestis mingeid hormoonanalüüse nii ehk naa ei tehta.
Kokkuvõttes on mul oma keha suhtes tekkinud tugev vastikus. Ühest küljest ülekaalu pärast ja teisest küljest seetõttu, et ma jäin üleöö vanaks - tekkisid kortsud, juuksed läksid halliks, rasvavoldid "kaunistavad" minu äraaetud keret ja et mul ei oleks mingit võimalust end kasvõi natukenegi kõrgemalt hinnata, on minu näole end sisse seadnud ekseem, mis ka hormoonidega ravides ei kao.
Nii ma siis kasutan jaanalinnutaktikat - mul ei ole kodus kaalu (seega me ei tea, palju pekki mulle iga nädalaga juurde kasvab, seda ma saan riiete järgi nagunii aru), mul ei ole täispikkuses võimalik end kodus peeglist vaadata ja et minu abikaasa kinnitab mulle, et ma ei ole paks (sest ta lihtslat ei julge mulle tõtt öelda või on ta ootamatult pimedaks jäänud, mida ma ei tahaks hästi uskuda), siis ei ole ka erilist motivatsiooni alla võtta.
Ma ei tea, mida teha. Loobuda söömisest, juua ainult vett ja sundida end igapäev hommikust õhtuni sportima? Ajada peale sööki näpud kurku? Leppida sellega, et ma olengi paks ja iga aastaga kanda üha suuremat numbrit riideid, kuni maapind minu raskuse all praguneb ja ma kukun otse paksude põrgusse? Hakata neelama salendavaid tablette? Pöörduda psühhiaatri poole? Panna endale lihtsalt nöör kaela?
Variante nagu näha on.
K
7 kommentaari:
teeme paksuklubi :P
mul on sama mure. kui ma pool aastat tagasi veel järjest langeva kaaluga kekkasin, siis nüüd on see jälle tõusuteel. võtsin paari kuuga uuesti kümme kilo juurde, masendav.
halvem on, et selg valutab, hommikuti ei saa üles ja muud toredad omadused. peeglisse võib vaatamata jätta, riided võib uued osta, maailmale võib kah vabalt öelda: kui ei meeldi, ära vaata - aga valu ja liikumistakistusi ei ole võimalik tähele panemata jätta.
/läheb võimlema/
aeg iseendale on siin kah märksõna. alla 40 min liigutamist ei anna väga efekti, aga kust võtta see järjestikune 40 min?
Ei ole jah sellist aega. Ikka on midagi olulisemat (loe: teiste inimeste vajadustele vastamine). Minu puhul on lisaks veel uinumisraskused, kuna mu unerütm ei haaku ülejäänud maailmaga. Ja magama ma õhtul ei saa normaalsel ajal seepärast, et ma tahan üksi olla. Öö on selleks ainus aeg - niisiis tuleb oodata, et kõik ülejäänud magama kobiksid.
Tervis ongi kõige tähtsam, oma enesetunne ja ei miski muu.
Ning kõige alus on söömine, ma olen nüüd aru saanud, et võid end surnuks rabeleda liikumisega aga kui söömist ei kontrolli, pole sest miskit kasu.
Jõudu meile.
Söömine ja liikumine peavad olema tasakaalus. Surnuks rabelemisega muidugi kaalust alla ei saa, aga sohval lebades ja ainult salatit süües ei ole kah tulemuseks head tervist ega enesetunnet.
Söömise kontrollimisega olen hädas. Kohutav kiusatus on kasvõi õua süüa, kui ma loen või vaatan telekat. Maalimine ja käsitöö on head, siis ei taha miskit suhu toppida, aga jah, nendega ma tegelen suhteliselt vähe.
Igatahes katsume ühisel nõul paremini toime tulla.
Paxuklubisse võixin minagi auga qluda...
Hormoonid, ainevahetus, stress, ealised iseärasused... mulle ytles pr gynekoloog selgesti, et minu kõrgenevas eas hakkabki kaal kogunema ja enamus tavaliste ugri geenidega inimesi peab sellega qrja vaeva nägema.
Kehal on mälu. Ka mul on mitu koledat nälja-aastat seljataga. Ning võttis väga pika aja, enne q suucin õppida elama nii, et elujärje paranedes kogu nt leiba-saia, kisselli, tatraputru jms kohe yhekorraga nahka ei vicutanud.
Ma ei lohuta ega paq lahendusi. Q keha ikka närvidele käib, & mullegi väga armas & tuttav teema, siis aitab aint 1 asi - tähelepanu kõrvalejuhtimine.
Postita kommentaar