Eestlastel jälle uus riigipüha. Ülimalt tarviline ka, sest olgem ausad, tänapäeva aktiivsed vanavanemad on sageli ammu unustanud, et neil kusagil mõni lapselaps on. Aga kui riik ikka präänikut annab ja püha kalendrisse sisse raiub, siis ehk tekib motivatsioon kasvõi korra aastas välisreiside, hobi ja töötamise vahepealt lapselapsele "pluti-pluti" teha eesmärgiga, et vanavanemate päeval tormaksid jällegi lapselapsed kingituste ja lilledega kohale. Siin maamunal on ju kõik ikka vastastikku kasulik, eksole.
Kuna minu abikaasa peres on kombeks lastelastele jõuluks paar villaseid sokke kinkida, siis arvan, et ega meie ei saa viletsamad olla. Vanavanemate päevaks ostame turult kaks paari lambalõngast sokke ja et lilledeks saadame õlelilled - need kestavad kindlasti terve aasta, neid saab korduvalt kasutada ja kui ikka väga vaja, siis kõlbavad ämmale kaminasse kütteks ka.
Veelkord - elagu vanavanemad!
7 kommentaari:
ma ei mäletagi kus ja kuidas ma kuulsin pealt arutelu, et mingis koolis plaaniti isadepäev ära jätta argumendiga, et "väga paljud lapsed kasvavad ilma isata ja neil on sellest valus"
tead küll, see üritus, kus lapsed pannakse oma isadest pilte joonistama ja rääkima.
Minu meelest oli see üritus kõigi pisikeste TULEVASTE isade suhtes diskrimineeriv, eriti kuna emadepäeva ei plaaninud keegi ära jätta. Kui mingil kellegi-päeval reaalelus tuge ei ole, siis võib ju rääkida ideaalist. Milline peaks olema ideaalne isa.
Ma arvan, et sa võid vanavanematele need villased käpikud vabalt saatmata jätta ja selle asemel lastega joonistada pilte: "kui mina olen ükskord vanaema, siis milline ma olen"
Noh ja neid pilte võib siis vanaemadele saata. Koos õlelilledega. Näiteks.
Aga siis tuleks vendadepäev ja õdedepäev kah sisse seada, sest vennad-õed on tiba lähemad sugulased kui vanavanemad.
ja miks mitte ka lastepäev... :P
ja koerapäevad ja kassipäevad
Minu arust oleks sama tark otsus seada sisse lastelastepäev, et ehk vanavanematele meenuks kasvõi kordki aastas, kes on nemad oma laste ja lastelaste elus. Aga - kes ei taha vanavanema rolli kanda, ei kanna seda ühelgi (täht)päeval, ja kes tahab, see ei vaja mingit erilist tähistamist, kuna on juba olemas emadepäev ja isadepäev ja komme ka vanavanemaid nende pühade ajal õnnitleda.
Minu laste jaoks olid lasteaia isadepäevad väga nutused justnimelt seepärast, et ei tegeletud isaksolemisega, vaid konkreetsete isade austamisega, keda meil polnud kuskilt võtta tol ajal.
nuh, minu lapsed ka isadest lahus, aga mulle meeldib isadepäeva mõte ikkagi ses mõttes, et poisslaps saab sealt mingi idee, kuidas ise isa olla. on ju ka lapsi, kel pole ema. emadepäeva tähistamist seepärast ära ei jäeta. sest nad on vähemus. ega see neile vähem valus ei ole seetõttu, et nad on vähemus.
a lapselastepäev oleks kena küll, vanurite päevakeskused saaksid postkaarte nikerdada
Hannes Rummil on palju parem idee :D
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/hannes-rumm-2-veebruar-ammadepaevaks.d?id=28673075
Ämmade päev poleks paha!
Mind vihastab, et inimesi justkui süüdistatakse niisuguse päeva riikliku kehtestamisega, et nad ei hooli oma vanadest vanematest või siis vanavanematest. Minu arust on Eesti ühiskonnas täiesti vastupidine probleem - vanavanemad ei hooli oma lapselastest. Miks sellest ei taheta rääkida? Miks õigustatakse nooruslike vanavanemate enesekeskset ajakasutust? Ja miks siis hiljem peavad kõrvalevisatud lapsed/lapselapsed oma vana/vanemate hooldamisega tegelema?
Üks väga egoistlik ja nõme põlvkond nõukogude vanavanemaid, kes kellestki peale iseenda ei hooli, kehtestab enda rõõmuks riigipüha, aga ega see ei aita. Mis teha, tuleb leppida sellega, et nende lapsed ja lapselapsed neist ei hooli. Käsu korras armastamine ei ole kahjuks kuidagi võimalik.
See viimane komm oli ootamatult õige ja täpne mõte, mul endal on ammu sellised ähmased kahtlused: mis meie vanadega ometi lahti on?
Minu ema on meie peagi täituva 6maal elatud aasta sees kylas käinud mingi 3 korda, teda tuli veel especiaalselt Issandast hyljat võrumaa servalt tuua, aga mu Tartus, meie köögiaknast paistva Tammelinna telemasti all elav ämm täpselt 0 korda, qigi tal on autoga poegi & miniaid kyll ning bussiliiklus igati tõhus... Nng oma lapsi hoiame mehega kordamööda, q on midagi õhtust kodus väljas teha. Muide, arvake, kes peavad vanadele suuremaid & kallimaid ning especiaalsete tööriistadega, mida loomuliqlt igal inimesel ei peagi kodus olema, remonttöid tegema, muidugi tuleb ka oma toit sinna kaasa võtta, sel ajal q nende ylejäänud pojad-tytred naudivad alkoholismi mõnusid? Mul on sellelgi teemal veel palju muljetada.
Samas, q õe-venna saab ootereziimi panna, siis vanemate ees tunneb pea igayx aukartust & tänuvõlga, mis ei luba vanakest lõhkise peldiqtoru, tyhja puuqri & mahapõlenud elektrisysteemi juurde ootama jätta...
Mul paistab olevat vedanud. Üldiselt vanavanematega probleeme pole, laste isapoolne vanavanem on ka mõistlikum kui isa ise. Kuigi, laste isapoolset vanaisa pole mina kordagi näinud, viimati kohtus ta oma pojaga kaua-kaua enne, kui mina sinna perre sattusin. Ja kui ma esimest last ootasin, kohtas tulevane vanaema teda kooli kokkutulekul, teavitas vanameest peatsest vanaisa rollist, mille peale tüüp olla tigedaks saanud. Teoreetiliselt on ta ju kusagil olemas, aga praktiliselt on ta surnud.
Minupoolne (kohalik) vanaema nunnu, käib küll mitte enam väga tihti, aga siiski - tänagi. Mina olin restaureerimiskursustel, vanaema kobis lõunaks oma haigete kätega siia ja kamandas lapsi, need vedasid puid, kütsid juhendamise abil pliiti jne. Nii nummi.
Minu meelest on üldiselt mõlemat pidi probleeme, nii vanainimeste enda kui lastega. Kuigi, see on küll õige, et kui vanavanem on lapsest hoolinud, olemas olnud, jutte rääkinud jne, ei unusta lapselaps teda ka kunagi, see ongi vastastikune. Ja kui vanavanem mingil põhjusel on lapselapsi ignoreerinud, on neil ikka pagana raske teda armastama hakata.
Postita kommentaar