Nõutud nõu, mitte liiga vara hommikul...

eile saabusin pealinnast, kus oli väheke külmavõitu, aga muidu polnud väga vigagi. Sain mõned asjad korda aetud ja käisin ka külas ning vaatasin ühte dokumentaalfilmi Ruandast. See pani mind tõsiselt mõtlema selle üle, milline olukord valitseb maailmas, kus õigused on ainult valgetel inimestel. Ja et kui palju koledusi oleks olnud olemata, kui meid siin natukenegi loksutaks mustanahaliste elu kaugel Aafrikas. Mulle on see alati muret valmistanud millegipärast, sest igasugune ebaõiglus on raske taluda, isegi kui see mind otseselt ei puuduta.

Koju naastes selgus, et ema oli helistanud. Kõllasin talle ja sain teada, et kuigi minu poeg käis rõõmsalt terve aasta koolis, ei olnud tema klassijuhataja suvatsenud tema hindeid ametlikult sisse kanda ja et ta visati koolist välja ühe kahega!!! Mida ta muuseas ka suvel parandamas käis. Nüüd siis on selgunud, et tal tuleb õhtukoolis teha ainult kaks ainet ja et eelmise klassijuataja juhmuse ja lohakuse tõttu kaotas mu laps võimaluse sügisest minna lõpuklassi, sest meil ei õnnestunud pool aastat tema dokumente koolist kätte saada. See viimane sai korda tänu meilile, mille mu abikaasa saatis. Ja hinded saime kätte tänu minu emale, kes kohale läks ja skandaali korraldas (ma vähemalt arvan nii - tundes oma ema).

Natukese aja pärast rääkisin msn-is ka oma lapsega, kellel on raskused isiklikus elus ja ma umbes tund aega püüdsin teda lohutada, julgustada ja tegeleda kasvatustööga. Lapsevanema elu ei ole meelakkumine, ma ütlen. Eriti kui pead oma vanem distantsilt ja eriti kui asi puudutab südameasju, kus on ju üldse raske mingit nõu anda või pigem isegi, kus saab ainult olemas olla, kuulata ja kaasa elada. Selle kõrval tunduvad mulle pisikeste laste pisikesed mured tõesti väikesed, sest neid saab kuidagimoodi ju alati lahendada. Aga suure lapse südamevalu ei saagi leevendada, see tuleb tal endal üle elada. Ainus, mida ma kinnitan pidevalt, on see, et me oleme tal olemas, et alati saab meiega rääkida ja et kodu ootab alati.

Külm on ikka väga vinge, vannitoas kipub üks toru ära külmuma. Ja külmakraade muudkui lisandub. Eks siis paneme kolm kampsi ülestikku, kütame aga keskkütet ja pliiti ja kaminat ning veame oma kodinad teisele korrusele, kus on ikka tunduvalt soojem olla, eriti lastetoas, kus on lisaküte elektriradika näol.

Ma sain oma sõbralt linast lõnga. Nüüd on juba natuke sedamoodi, et varsti võiks vöökudumisega algust teha, kui pr Lendaval on aega ja kui mina saan oma kiired kooliasjad ühele poole ehk siis peale 15. märtsi. Selle hetkeni pean loomastunult töötama ja nagu isegi näete, eelistan ma teha kõike muud, ainult mitte teadustööd. Mnjaa, tähtaeg pole ju veel ukse ees, eksole! Aga hea uudis on see, et 40h tunni praktika asemel pean ma tegema ainult 20 tundi, sest 20 tundi saan ma kirja oma uurimisgrupi juhtimise eest. Juhendaja arvas, et olen nii suure töö ära teinud, et oleks patt jätta see praktikana sisse kandmata. Nii saan ma natuke aega juurde ja võin oma tegemisi planeerida pikema aja peale, sest asjad, mis praktika kestel plaanis on, tahaks mina igal juhul ära teha. Kuna see on huvitav ja kuna see on väljakutse ja kuna on lubatud.

Tahaks, et oleks kevad. Et veed vuliseksid ja saaks õues käia ilma külmetamata ja kodus kanda õhukesi riideid ning istuda arvuti taga külmetamata. Unistada ju ikka võib!
Kudzu