sel nädalal on olnud mitmeid uue aasta negatiivsete uudiste tipphetki, nii et ma imestan siiralt, et üldse veel kuidagi vee peal püsin. Samas pole muud teha, kui alla neelata, alla neelata, alla neelata - täpselt nii kaua, kuni veel mahub. Vahel ma mõtlen, et enam ei tohiks ju ruumi olla, aga iga kord selgub, et on veelgi.
Ma tunnen nii suurt vajadust sulguda oma maailma, et kui mul peaks tekkima psüühikahäire, mis seda võimaldab, oleks tegu asjade loogilise käiguga. Mingil hetkel peaks minu aju ju andma signaali, et nüüd on tõesti küllalt. Huvitav, miks seda siiani pole juhtunud.
4 kommentaari:
Kuid nagu juba vanarahvas teadis, et kui miski muu ei aita, siis ... saatsin mehe poodi veini järele.
Hää vein kuluks endalegi hädasti ära... Aga ma pean tööl olema.
Õnneks on ka toredaid asju http://www.apollo.ee/product.php/0240272
Nii ammu olen seda raamatut tahtnud!
Mul on see vanas trükis olemas! Just hiljaaegu lugesin ja heldisin...
Postita kommentaar