vahel tuleb üks mõte kusagilt või mõni idee, siis jälle kaob nagu poleks olnudki. Praegune ilmastik mõjub ajutegevusele laastavalt, kuna õhurõhk on väga madal ja seega on minu enda rõhk ka tavapärasest madalam. Joon kohvi ja loodan, et see aitab ning üritan segadust oma peas kuidagi süstematiseerida ja mingeid otsuseid vastu võtta. Kaua ma ikka kulgen stiilis "küll asjad ise paika loksuvad". Mingid asjad ju loksuvadki, aga mõne teise puhul peab ka tegutsema.
Eile õhtul käisin Suures Ostukeskuses, et äkki kuskil müüakse linast lõnga, aga tutkit! St midagi müüdi, aga mitte seda, mis mul vaja oleks. Pean vaatama ka turule, kuigi sealne lõngapood on avatud müstilistel aegadel, nt laupäeval, kui on palju inimesi liikvel, on pood lahti kaks tundi ning ma pean suutma selle kahe tunni sees ennast sinna kohale vedada. Homme on vaja ka koristada, elamine on nagu üks suur seapesa, ilmselt panen mehe ja lapsed ülemist korrust nühkima ja ise sebin all, kus on rohkem tööd.
Eile rääkisin msn-is oma vanema pojaga, kes tuli just vanaema juurest saarelt. Oli teine suht reibas ja lubas täna läbi astuda. Kuna meie pisike poiss on ootamatult saamas 20-aastaseks, siis ma uurisin ka, et mida kinkida või nii. Ja pidin peaaegu toolilt maha kukkuma, kui laps teatas, et ta ei tea, mida ta tahab, kuna tal on kõik olemas. Kujutate ette! Tänapäeva tarbimisühiskonnas leidub inimene, kes kannab second-hand riideid, kellel on vana arvuti ja vana telefon ning kes ei vaja ühtki uut asja, täitsa uskumatu lugu ju! Mõtlesin, et küllap on tal siis olemas see miski, mida raha eest ei saa, ja mis annab talle sisemise tasakaalu ja võime rõõmu tunda olemasolevast. Ütlen ausalt, see teeb kadedaks. Mitte et ma ise ihaldaksin konkreetselt midagi, aga no üht-teist nt raamatuid ju võiks alati rohkem olla (koos raamaturiiulitega muidugi). Pärast vestlesin ka noorema pojaga, vihastasin paar korda, sest tema on see, kellel on pidevalt midagi vaja, kusjuures ta ise ei tahaks nagu üldse panustada. Lapsed on ikka nii erinevad!
Mul on kodus Öökuninganna, legendaarne kaktus, mille virutas mulle kuangi üks väga hea sõber, kes töötas keskkooli ajal kolhoosikontoris koristajana, kus see väärt taime elutses ja kust ühe pisikese poja võtmine oli võimalik. Sellest ajast on möödas nii umbes 23 aastat ning kaktus on kasvanud suureks vidrakaks, mitmeid kordi ka õitsenud, kuid minu emale ta enam ei meeldinud mingil põhjusel ja et päästa taim prügkasti sattumast, tõin ma ta suvel enda juurde. Istutasin kaktuse ilusti ümber ning tänutäheks on ta endale uue poja külge kasvatanud. Seda, kas ta õitsema hakkab, ma veel ei tea, eks seda näitab suvi. Jah, kaktused kasvavad mul ilusti, aga orhideedest pole peale talve küll eriti midagi järel. Üldse on mul rekordarv lilli välja läinud, sest ma polnud sügisel suuteline nende eest hoolitsema. See-eest need, kes on ellu jäänud, kasvavad ilusti ja ma võin neid soojalt soovitada inimestele, kes tahaksin endale lilli, kuid kel pole eriti aega nendega tegeleda.
Nii et nüüd ma lähengi ja annan oma lilledele juua, sest aeg tiksub ja mul on ees veel viimane intervjuu täna, pean hakkama ettevalmistusi tegema.
Tervitades
Kudzu
2 kommentaari:
Ausaltöelda sinu vanema poja puhul see mind eriti isegi ei üllata. Niipalju, kui teda näha-kuulda on olnud.
Äkki paar villaseid sokke? Tanksaapad naeltaldadega?
Sry, praeguste ilmadega liiguvad minu mõtted ainult ühes suunas.
Peab mõtlema. Ikkagi ju juubel, 20 on oluline tähtpäev, mingis mõttes lapsepõlve lõpp. Oeh, kingituste leidmine on maailma raskeim asi!
Postita kommentaar