Pakane-Punanina

tekitab nohu. Küllap vist seepärast, et tal on nina endal punane ja eks peavad ka kõigi teiste nosplid sama värvi olema. Minu puhul on tal õnnestunud saavutada enneolematut edu, sest selle aastanumbri sees on mul esimest korda nohu. Nii me siis pruuskame siin üksteise võidu ja püüame reipalt oma asju ajada olukorras, kus ninahingamine on jäänud kaugele selja taha ja tuleb kasutada suud või kes on osavam, siis kõrvu. Mäletan, et kui ma MM-i ootasin, oli mul pidevalt jube nohu. Nina oli umbes, hingamine raskendatud ja eriti keeruline oli söömine, sest kui hingad läbi suu ja see on parasjagu toitu täis, siis vahepeal oled lihtsalt ilma hapnikuta. Mnjaa, siukest õudust pole õnneks rohkem minu elu olnud!

Kolisin oma arvuti üles telekatuppa, sest täiesti võimatu on all töötada, kuna varbad külmetavad ja kampsunite kuhi ka ei anna sooja. Imestan ikka oma toalillede vastupidavust, sest aknalaual on kindlalt miinuskraadid. Jõulukaktus on muidugi endale jälle paar õit peale ajanud, ilmselt arvab (ja ilma vaadates täiesti õigustatult), et kena jõuluaeg on käes. Õitseb ka üks orhidee, mis pole papusid taeva poole visanud ning kalamondiingi kasvatas kolm õit, mis hetkel on juba kroonelehed maha visanud ja kui nüüd vähegi jaksab, siis kasvatab ta neist ka paar vilja. Lisaks õitseb Mona Lisa punahuul. Ülejäänud taimed mõtisklevad ilmselt elu mõtte üle ja et kas olla või mitte olla.

Tegelt lubati, et läheb soojemaks. Ma loodan ka, sest kui mu abikaasa veel kaua peab ööpäev läbi iga kahe tunni tagant kütmas käima, siis varsti olen ma auväärne lesk, kuna inimene siiski peaks mõned tunnid ööpäevas ilma ärkamisteta magama ja mehed on eriti õrnakesed selles osas. Sest imiku toitmine iga paari tunni tagant ja nii isegi aastaid järjest, pole veel ühtki naisinimest hauda ajanud. Natuke hulluks, jah, seda küll, nt vaadake mind, aga ei midagi rohkemat. Naised on lihtsalt niimoodi üles ehitatud, nad reageerivad imikule juba enne, kui laps üldse suu avab. Kuigi ma mäletan oma titetoitmise ajast, et kui öösel sai üles ärgatud, ega ikka ei olnud väga lihtne uuesti magama jääda, kuna väsimus oli muutunud nii suureks, et uni enam ei tulnud. Kui arvestada, et MM ei maganud kusagil neljandast elukuust kuni kolme-aastaseks saamiseni mitte ainsatki ööd ilma kuus kuni kaheksa korda ärkamata, siis on meil mehega pikaajalised kogemused öises pikali-püsti süsteemis elamisega, aga mingil hetkel võiks sellele siiski lõpp tulla.

Esitasin ära õppetoetuste avaldused ja mõtlesin, et see süsteem on ka haigevõitu. Arvestatakse kõigi tulemuste keskmine, mitte semestri oma. See annab eelise nt esimesele kursusele, kelle on ju kõvasti vähem sooritusi ja võimalus, et saadakse kõrgem keskmine, on ka suurem, eksole. Kuigi ma sain eelmisel semestril kõik A-d (kolm hindelist eksamit oligi), ei kaota see ära nt inglise keele kehva hinnet, mis sai tehtud eelmisel aastal. Kindlasti peaksin ma saama nn sõidutoetust ja selle rahaga käin ilusti ühe korra kuus pealinnas ära. Aga kool on mul kahjuks sagedamini kui kord kuus, nii et ma ei teagi hetkel, mis saama hakkab. Püüan olla siiski rahulik ja rõõsa, kuna minu muretsemine ei aita siinkohal. Aga jah, vanasti arvestati ikka konkreetse semestri sooritusi, nii et süsteemid muutuvad aina ebaoogilisemaks. Mis põhjusel, vat seda mina ei tea.

Nuuskan nina puhtaks ja hakkan tööle. Ja loodan, et nohule ei lisandu veel midagi nt palavikku, sest hetkel mul ei ole mingit aega haige olla.

Kudzu