20 aastat

emadust, see juba on midagi! Et kui ma juhtumisi ära unustan enda vanuse, siis tasub meenutada, et meie pere esimene laps on juba suur mees, et ta elab eraldi ja et tal on juba oma tütarlaps. Ühesõnaga - ta on suureks kasvanud. Tähistasime meie lapse sünnipäeva eile pisikese tordiga, terve pere oli kohal ja uus pereliige oli ka meiega koos. Nii see elu kulgebki, et inimesi tuleb aina juurde. Õhtul aitasid noored piigasid magama panna, mistõttu meil abikaasaga oli vaba aega, et istuda ja heietada teemadel, kas maailmalõpp tuleb või ei tule, ja kes siis peaksid ellu jääma. Ja et miks mehed tahavad sõda mängida ja naised ei taha. Nalja sai palju ning ma tõdesin taaskord, et minu abikaasal on suurepärane huumorimeel, et meil saab palju nalja ja üldse on tore koos olla, et ma ei ole peale 11 aastat kestnud kooselu ei tüdinenud ega igavle. Viskasin koolimõtted peast ja nautisin hetke, sest seda juhtub ju nii harva, kui saame kahekesi niisama vedeleda ja tõesti tunda, et meil on üksteisega vedanud.

Poig ja tema pruut jäid ööseks siia, täna on päris sünnipäev ja ilmselt tuleb ka väike pidu, eks nad siis kasutasid võimalust, et välja puhata. Kohas, kus poiss elab, ei ole ilmselt privaatsust, ma küll täpselt ei tea, pole seal ise käinud, aga mehe jutust sain niimoodi aru, et korter on pisike. Meil õnneks on tube piisavalt ja mul on ka hea meel, et laps tahab kodus käia ja et ta võtab ka oma tüdruku kaasa. Pisikesed on rõõmust keras, kui suured vennad vahel külla tulevad, MM ja Ingel tegid vanemale vennale muuseas uhked kaardid sünnipäevaks (Ingli kaardil oli miski tegelane, kes meenutas päikest, aga selgus, et see on hoopis inimene, kellel on juuksed püsti peas, sest ta on oma nokamütsi just ära võtnud! MM joonistas dinosaurusi, mis on tema kirg hetkel).

Kooliasjad tekitavad minus õudust, ma pole eriti kusagile jõudnud omadega, 3 intekat on küll kirjas, aga kaks on veel pluss Pr Ameerika Õppejõu aines on kõik asjad tegemata. Saatsin küll kirja, et äkki ma ei peaks seda viimast üldse tegema, sest mahud on kole suured, polnud austet õppejõud midagi ennast koomale võtnud, ikka on tohutult kodulugemist ja lõpuks on vaja 10 lk juhtumianalüüsi kokku kirjutada, seda muidugi inglise keeles. Read olid II semestri esimeses loengus tunduvalt hõrenenud, sest keegi ei ole jaksa nii palju pongestada, 2. aasta õppekava on väga tihe (mitte nagu meil, et peamiselt inglise keel ja arvuti). Ma ei ole siiani suutnud ära otsustada, kas võtta üks draamaaine, mis mulle endale väga meeldiks, kuigi aega ei ole. Kahju muidugi, kui pean loobuma, midagi südamelähedast tahaks ju ka, see väga toetab. Õppekava saab esitada veel kaks päeva, noh, ma siis mõtlen ja kaalun need päevad, mida teha.

Uudist veel niipalju, et MM-il on lõikunud tagumine purihammas, mis on teatavasti jäävhammas. Ja esimene ülemine ka loksub, nii et varsti tuleb see eemaldada. Kooliküpsus sammub lähemale, tahaks vähemalt loota seda. Otsime lapsele "Kukeleegua lood", mida ta lugeda punnitab, ta loeb ju õhtuti ise ette nüüd, kui on õppinud kirjatähti enamvähem soravalt lugema. Jälle meil kergem elu, eksole!

Niisiis, õnne mu pojale ja üleüldse! Alustan töötamist kooli lõpetamise püha ürituse nimel!

Kudzu