mul on raskusi otsustamisega. Pidevalt mõtlen, et kas nii või hoopis naa, kas see või hoopis too, kas teha seda, ei tea, mida jne. Kui ma lõpuks midagi ära otsustan, siis selgub jällegi, et oli vale otsus ja lõpuks tekib tunne, et parem on üldse kodus, tekk üle pea, vaikselt vinduda, vähemalt ei pea midagi otsustama. Näiteks eile pidin ma jääma ööseks pealinna. Mul oli tänaseks kokku lepitud üks kohtumine ja lootsin ka, et üks kohustuslik aine saab toimuma pr Ameerika Õppejõu loengu ajal, kust ma end välja regasin. Kui olin end pealinna vedanud Sebe lahkel kaasabil, selgus, et tänaseks planeeritu on täiega vastu taevast lendamas. Kohustuslikku loengut ei saagi teisipäevaks panna, kuna osadele see aeg ei sobi, aga mina olin ju end juba välja reganud ÕIS-is teisest ainest, eksole. See heidutas mind niisuguse piirini, et peale mõningast mõtlemist tahtsin ainult koju. Ainult koju kotile, tekk üle pea, tuled kustu ja looteasendisse vegeteerima. Ütlesin oma kohtumise ära, teatasin kallile sõbrale, et mind ei ole öömajale tulemas ja sõitsin koju. Bussis on pime, vaikne ja turvaline kui välja arvata neiu, kes minu ees pingil 45 minutit telefoniga rääkis. Võib-olla isegi kauem, sest bussis oli vabu kohti piisavalt ja ma lihtsalt leidsin endale teise istme, mille ümber laiutas vaikus ja bussimootori sumin. Tänase seisuga on asjalood muutunud, pr Ameerika Õppejõu loeng jäi ära, teisele ainele leitakse uus aeg, mis loodetavasti ka mulle sobib ning meie osakonna sekretär lubas mind uuesti regada, temal pidi see olema võimalik. Nüüd siis polegi nagu muud, kui kiiresti hakata viimast intervjuud sisse toksima.
Mis veel uudist? Norem poeg kurtis, et tal on juba mitmendat päeva südames valud. Perearst saatis ta edasi haiglasse, et teha uuringud. Noh, mu pojal oli lapsena väike klapirike, seega ma suhtun tema muresse täie tõsidusega ja utsitasin msn-i kaudu kiiresti tegutsema. Nüüd siis ootan, et mis tulemused on. Pole just meeldiv ajaviide!
Külm on, väga külm. Alumisel korrusel istudes tunnen, kuidas käed kohmetuvad ja ei taha hästi sõna kuulata. Mul on seljas kaks villast kampsunit, jalas kaks paari sokke ja sussid, aga ikka on külm. Tüüpiline veebruar ju, väljas paugub pakane, kuid hea uudis on see, et õhurõhk on piisavalt kõrge ja vähemalt ei ole ma uimane. Pigem olgu külm, kui see õudne väsimus ja jõuetus, mis kaasneb madalrõhkkonnaga.
Niisiis, ongi aeg asuda tegudele. Ja kui aega üle jääb, kiiresti kindaid kududa, sest nagu eile selgus, nahkkinnastega jäätuvad sõrmed päris ära ja neljapäeval on mul kindlasti vaja päälinna sõita ning ma ei saa tõesti siukse külmaga ainult sõrmikutega seal seigelda. Mees lubas mulle oma käpikuid laenata, pean vist tõesti need võtma seniks, kuniks uued kindad valmis saavad. Ja mul on nii palju lõngu kodus, et ainult kooks ja tikiks, kui seda va aega jätkuks, on ideid ja mõtteid ja kavandeid - ja küll see aeg ka tuleb, ega ta tulemata jää.
Tervitades
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar