Maavillane...

mulle meeldib meie oma maavillane lõng. On jah teine selline kare ja karune esmapigul, kuid õige pesuaine ja hea kohtlemine muudavad maavillasest kootud esemed mõnusalt pehmeks ja kehasõbralikuks. Lõngapoodides pakutakse küll väga uhkeid ja imelistes toonides lõngu, samas on rahakott just parasjagu nii õhuke, et ega ei saa kampsunijagu sealt osta. Niisiis olen pühendunud kodumaisele ja ostsin uued kindalõngad turult. Mul on plaanis sinna veelgi minna, sest ehtsat lambapruuni ja lambahalli pakutakse seal ka, aga mul ei olnud hetkel lihtsalt sularaha piisavalt ühes. Linast lõnga ma ei ole leidnud kusagilt. Nüüd siis lubas üks sõber, kes on suhteliselt eakas juba, oma varudest mind natuke toetada. Enda uhked kirikindad kinkisin ma muuseas ära vanema poja pruudile. Need olid mulle suts väikesed ja mõtlesin, et ma saan ju endale iga kell uued kududa. Vanem poiss ööbis pruudiga meie pool ja käis täna ka kinnaste eest tänamas, ta suisa kannab neid, ise nägin! Järelikult läks asja ette.

Poiss oli ühe vana foto lasknud suurendada ja ära raamida. Sellel pildil on tema umbes 5-kuine ja mina noor mamma, 21-aastane. Sõbra poeg kommenteeris seda pilti nii, et sa pole üldse muutunud, mille peale vastasin, et kas tõesti nägin ma juba nii noorelt välja nagu vanamutt! Noormees hakkas selle peale naerma ja ütles, et ega ta ei mõelnud seda! Noh, igal juhul nii on, et vahepealsel ajal mulle kahte nina tõesti juurde ei ole kasvanud, lihtsalt kaalu on rohkem ja juuksed hallid. Kortsud ja muu sinna juurde kuuluv muidugi ka, sest ega elu pole minust möödunud jälgi jätmata.

Selle viimase eest hoolitseb meie pere noorem poeg, kes kühveldab vanaemalt raha kokku nagu katusepakkuja oma kliendilt. Rääkisin eile oma emaga, aga et minu arvamus on talle täiesti tühi koht, siis ilmselt see story jätkub veel pikka aega. Mina kui halb ema ei anna poisile ju nii ehk naa piisavalt raha, seega peab ju vanaema teda toetama, eksole! Minu idee keerata rahakraanid üldse kinni ja väga otseselt selgeks teha, et nii edasi ei saa, ei ole osutunud tõhusaks, sest ema eesmärgiks on igal juhul olla hea ja seda just minuga võrreldes. Ma arvan, et annan alla. Pole mõtet oma energiat suunata sinna, kuhu see kaob nagu põhjatusse auku, seda enam, et energiat polegi. Ema küsis ka, millal ma koolis olen jälle, andsin siis teada, selle peale hakkas ema kohe rääkima, kuidas tal raha ei ole. Andke andeks, ma pole kooliskäimiseks oma emalt kunagi raha küsinud ja peale esimese õppeaasta esimest semestrit pole ta mind selles osas ka toetanud. Loomulikult ei uurinud ta, kuidas mul koolis läheb, kuidas semester lõppes jne. Vahet ju pole, eksju! See-eest on ema vabal ajal hõivatud ühe puudega lapse järelevalvega, kui tolle ema käib poes või kusagil asju ajamas. Tore, kui inimesed teevad head, eriti kui mõelda, et minu õelapsed pole emaga ei tea mis ajast kohtunud või et äkki mul oleks ka bakatöö kirjutamise ajal natuke abi vaja. Teisalt, ma olen harjunud nii elama, et minu tunded, mõtted ja vajadused ei lähe emale korda, mis ei takista mind ootamast, et äkki siiski see kõik ühel ilusalt päeval muutub.

Kulgen nüüd vaikselt edasi, tööd ootavad ja suisa kisendavad tegemise järele. Muidugi ei suutnud ma nädalavahetusel koristada, nii et see on ka veel üks Tegemata Asi, millega tuleb rinda pista. Veel üks Areng või Väljakutse, justkui neid muidu vähe oleks!

Kudzu