see pole mõnes mõttes antud blogi teema, aga kuna minu head lugejad mäletavad minu võitlust selle eest, et lapsehoolduspuhkuselt naasnud töötajad saaksid teistega võrdset palka, siis ma ikkagi kirjutan siin.
Ma olin täna dilemma ees, kas säilitada head suhted oma juhatajaga ja enda jaoks muutuda argpüksiks sõnadeloopijaks, või olla aus ja sirge seljaga, aga saada endale tõsine vihavaenlane. Valisin viimase ja saatsin juhatajale edasi soolise võrdõiguslikkuse voliniku nõunikult saadud kirja, õigemini osa kirjast. Ma ei tea, mis minust nüüd saab, ilmselt hakatakse otsima põhjuseid minu töölt eemaldamiseks, aga mul ükskõik. Ma ei müü maha oma põhimõtteid ja üks neist on: "Julged teha, julge ka tunnistada!", et kui ma julgesin uurida seda asja, siis ma ka julgen juhatajale oma seisukoha välja öelda.
Närvis olen küll, higi voolab ja süda puperdab, aga nagu öeldud, julge hundi rind on rasvane ja las juhataja praeb nüüd ka natuke oma rasvas, sest kui ta mulle midagi vastu mögiseb, siis ma saadan tema kirjad kohe edasi soolise võrdõiguslikkuse nõunikule ja palun neil ametlikult asjaga tegeleda. Vot nii!
Kudzu
3 kommentaari:
Niii?! Oled Sa saanud mingit tagasisidet?
Jah, täpsemalt siis:
"Kudzu, tule jumal appi ja rahuneme maha. Ma arvan, et hea otsimise korral
leiab veel igasuguseid akte ja paragrahve, aga normaalseetele inimeste
vahelistele suhetele nad vaevalt et kasuks tulevad.".
A ma vastasin, et olengi täiesti rahulik ja et pean oma õiguste ja kohustustega kursis olemist täiesti normaalseks elu osaks ning ei näe mingit põhjust, miks me ei võiks omavahel sõbralikult edasi suhelda.
Ilmselt olen ma hull, aga tühja kah! Lõppude lõpuks pidi ju keegi selle inetu käitumise peale reageerima.
:-))))) Vägev! Au Sulle ja jälgime, kuis asjad kulgevad:)
Postita kommentaar