Taaskasutusest...

mis on kah kunst omaette. Või vähemalt sisaldab endas teatud kunsti- ja loovuse elemente. Võtame kasvõi eilse juhtumi.

Külastasin Annelinnas üht sodipodipoodi, kus midagi põnevat silma ei hakanud ja leidsime abikaasa seepeale, et läheks õige üle hulga aja taaskasutuskeskusesse. Keskus oli kenasti lahti, kila-kola mägede kaupa, mina sobrasin raamatuid, lapsed näppisid vanu mänguasju ja kõik olid eluga rahul. Ühtäkki torkas mulle pähe idee, et vaja natuke veel ringi vaadata ning siis avastsin ma ülejäänud kolude ja riistade vahelt - tigudiivani, täiesti ehtsa, vana ja ausa tiguka. Teatavasti on vanaaegne mööbel minu nõrkus ja kuna ma elus ühe tigudiivani olen juba peost lasknud, ei kavatsenud ma seekord sama rumal olla. Hinnaks küsiti tuhat eeku, mis polegi tigudiivani eest teab mis summa (võite ise osta.ee-st järele kontrollida). Ja nii me siis realiseerisime abikaasa sünnipäevakingist tuhat ja ükssada krooni, kuna müüjaks oli keegi vanapapi ja ta kauples meilt sada eeku juurde. Sealtsamast organiseeriti meile ka transport ja saabuski koju meie kaunikene. Enne muidugi tuli tublisti nuputada, kuhu toppida mõningane kogus mööblit, meil on ju see häda, et oleme siin allkorrusel pead-jalad koos, kuna MM-i ja Ingli tuba pole veel valmis neid teisel korrusel majutama. Seega on all natuke rohkem asju, kui tulevikus olema saab. Aga nagu öeldakse, kui Jumal annab diivani, annab ka koha diivani jaoks ja nüüd on meil teleka ja kamina ees suur ja mugav sohva. Muidugi ei kulgenud kogu protsess nii õlitatult, sest kojusaabunud sohva seest vaatas meile vastu üks Auk, millest olid pead välja pistnud katkised vedrud. Ei jäänud muud üle, kui oma pead tööle panna ning kõva traaditüki, toruteibi, kummist vooliku, pesusvammi ja mööbliriide tüki abil see õnnetus likvideerida. Üldiselt sai tehtud tööd hoole ja armastusega ning kui meie perekond sohval iga päev üksmeelselt hüppama ei hakka, siis peaks meie paik ilusti vastu pidama. Üksiti julgen ma reklaamida, et kui teil on vaja essust saia teha, siis meie abikaasaga oleme õiged persoonid, keda appi kutsuda.

Aga see polnud veel kõik - selgus, et meie sohva seljatugi vajub lössi. Tuli välja, et ühes kohas oli miski nael, mis hiljem osutus vedruks ja mis tuli üldsuse heaolu nimel eemaldada. Seejärel selgus, et seljatugi londitab ka metalltoestusest hoolimata. Nii ei jäänudki muud üle, kui üks kena priske laud sohva taha kruvida ja uskuge või mitte, see esiteks ei paista välja ja teiseks toimib ilusti. Noh, ja lõpetuseks ostsime Vanishit, mis teeb vaibad nii puhtaks kui ka säravaks, mistõttu saime endale tunduvalt meeldivama diivani kui seni. Ja mis selgus kõige lõpuks - see polegi tavaline tigudiivan, vaid rohkem nagu kanapee, see asi, millel on pea toetamiseks suur ja muhe käetugi ja jalgade toetamiseks väiksem, nind ka seljatugi on pea juurest kõrgem kui jalgade poolt. Palun väga, vat milliseid asju võib leida taaskasutuskeskusest!

Tervitades

Kudzu

Ja koobaltiga ning kullaga tassi sain üldse tasuta!