ehk siis lugu sellest, kuidas ma hoolega õpin inglise keelt. Tegelikult polekski keeleõpe kunstiblogi teema, aga kuna kirjandus teatavasti on ka kunst, siis raamatujutud, aga ka filmimõtted ja muu sarnane saab selle blogi osaks.
Ühesõnaga otsustasin ma lugeda läbi R.Jordani raamatu "Maailma silm" ingliskeelse järje "The Great Hunt". Mulle meeldib väga fantaasiakirjandus, loen suure naudinguga erinevate autorite loomingut, aga seesamunegi Jordan jättis mulle eelmisel suvel nii hea mulje, et ostsin kohe endale kaks järgmist osa, ja seda siis inglise keeles (eesti keelde pole neid paraku tõlgitud). Tegelikult tundub, et olen astunud ämbrisse, ja seda mitte ühe, vaid suisa kahe jalaga. Lugemine ei edene kohe sugugi. Terve tekst kubises kõikvõimalikest rüüsid, ürpe ja põlvpükse, sulgi, sõrgu ja lakkasid tähistavatest sõnadest, millest ma pole elu seeski midagi kuulnud. Pean häbiga tunnistama, et see inglise keel, mida ma kunagi keskkoolis õppisin, ei andnud küll mingit erilist sõnavara. Ja ülikoolis omandasin ma psühholoogiat ning sotsiaaltööd puudutava spetsiifilise sõnavara, aga sulgedest, sabadest ja sõrgadest ei rääkinud keegi. Huvi pärast vaatasin korraks ka kaltsukast ostetud Ian McEwani raamatusse "On Cecil Beach" ja sain enam-vähem kõigest aru. Seega ma väga suurde masendusse ei lange, kuna selgub, et puudujäägid keeleoskuses on ainult osalised. Aga kuna ma olen esteks väga järjekindel ja teiseks erakordselt kangekaelne inimene, kes naudib ülejõukäivaid ülesandeid, kavatsen ma selle raamatuga jätkata. Kui mitte enne, siis pensioniea alguseks saan ta kindlalt läbi, kui just mõni kena inimene pole vahepeal kõiki osi ää tõlkinud.
Nii palju siis ilukirjandusest ja tänasest blogimisest.
Tervitades
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar