on minu ema, vähemalt nii ta elab. Hiljuti juhtus selline lugu, et ema saatis mulle paki, millele ma ülisuure koormuse tõttu ei saanud järgi minna, ja osaliselt ka muidugi seepärast, et ma olin kaks korda sessil vahemikus, kui pakk Tartu Postkontoris vedeles. Ütlen ausalt, ma ei teadnud, kui kaua pakki postkontoris hoitakse, sest pakikviitung oli mehe kotis ja ma ei vaadanud seda enne, kui hilja. Ja kui ma siis emale helistasin, et selline paha lugu juhtus, ema vihastas niimoodi, et oli kohe peale minu kõne lõppemist õele helistanud, nutnud toru otsas ja öelnud, et tema enam kunagi Tartusse ei tule. Normaalne!
Minu arvates on tegu erakordselt lapsiku käitumisega, kus esiteks reageeritakse üle (ahhaa, sina ei toonud MINU saadetud pakki välja ja mina sinuga enam ei suhtle!) ja teiseks on selline suhtumine lapsikult enesekeskne, sest kordagi ei tekkinud küsimust, mis minul antud olukorras kohe tekiks - "kulla laps, mida sa endaga teinud oled? ma tulen ja aitan sind oma võimaluste piirides kasvõi lapsehoidmisega, et sa saaksid natuke puhata". Samuti ei saa ema aru, et kui tema tartusse ei tule, siis ei näe ka õelapsed oma vanaema ja nemad pole ju süüdi, et mina unustasin postkontorisse minna. Loomulikult ma tean, et minu ema egotsentrilisse maailmapilti niisugused mõtted ei mahu ja ega ma ei kurvasta ka selle pärast. Püüan lihtsalt oma lastega teisiti käituda ja kasutan vana head taktikat - mitte suhelda inimesega, kellega suhtlemine on ülejõukäiv, haigettegev ja ebanormaalne.
Tervitades
Kudzu
2 kommentaari:
aga vähemalt on nüüd maailma naba ülesse leitud ja selle asukoht elik peatumispaik enamasti teada.
Jah, ja me võime selle tähistada asjakohase lipuga.
Postita kommentaar