nii, sellel aastal mul rohkem pikka sessi ei tule. 22. detsembril on veel hommikune Renee Nõmmiku tund, ja siis tuleb kooli minna jällegi uuel aastal. Ongi hea, sest ma olen ikka väga väsinud. Sellel sessil tegin ilmselt oma elus siiani kõige halvemini sooritatud eksami, sest ma olin täna Ingli haigusele ja õppimisvõimaluste puudumisele täitsa läbi omadega ja lihtsalt ei suutnud asju meelde jätta. Aga noh, eks see ole ju kõigest eksam ju, eks siis teen uuesti, kui läbi kukkusin või väga kehva hinde saan. Esimene hetk peale eksamit oli väga närune olla, ja mulle tundus, et ka teistega oli samamoodi. Õppejõud kinnitas viimases loengus, et tegu ei ole päheõppimise eksamiga. Hiljem selgus kurb tõsiasi, et siiski tuli enamik asju justnimelt pähe õppida ja seda ikka päris suures mahus. Neid asju, mida ma oleksin paremini teadnud, nt grupitöö, seda ei küsitud üldse. Aga järgmine kord olen targem, selle õppejõu materjalide õppimisega alustan varem ja taon kõik detailselt pähe, sest eksamitulemustest sõltub ka minu edaspidine rahaline seis.
Sirje Runge oma loengus näitas meile filmi "Padjaraamat". See on lummav film, mille pildikeel võtab pikaks ajaks sõnatuks ja ka süzhee on hingelõikav. Üldse tundub kogu Jaapani kultuur mulle müstiline ja on ühtaegu nii õrn kui traagiline kui erootiline, ning seda oma erilisel moel. Mul oli peale filmi lõppemist tunne, et tahaksin ainult nutta. Aga siis läksime "Nimeta" baari sööma, rääkisime niisama maast ja ilmast, baari omanik kinkis meile kõigile pisikese pudeli Escada lõhna ja filmi lummus selleks korraks hajus. Aga ma tahaksin kindlasti seda filmi uuesti vaadata, sest esimese korraga ei suutnud nagunii kõike hoomata.
Siis tegime endale oma mandala. Minu oma võite edaspidi ka teie näha, minevik on selja taga, naiselik pool vasakul, tulevik ees ja mehelik pool paremal. Esialgsed kujundid tuli joonistada mittetöökäega ja silmad kinni ringi sisse, mille igaüks oma mõõtude järgi paberile oli tõmmanud. Pärast sai kõik kujundid omavahel ühendada. Minu mandala sisaldab vana head tuttavat kera motiivi, mis iseloomustab praktiliselt kõiki minu töid. Ju ma siis vajan hetkel palju kindlustunnet ja turvalisust, millega see kujund seostub nagu ma samas loengus teada sain.
Ja siis käisin ma Tlnas Rahvusraamatukogus raamatulaadal. Tänu sellele on minu riiulis nüüd Doris Kareva uusim luulekogu, suurepärane raamat "Siil udus" (selle kinkisin ma tegelikult oma abikaasale, aga olgu, meie raamaturiiulid on nagunii ühised, esteks; teiseks - valik sai tehtud lähtuvalt raamatu sügavast sisust ja sellest, et kakskümmend lehekülge suudab ka minu abikaasa oma elu jooksul läbi lugeda), Taevapuu II ja III osa, "Varaste isand" ja veel paar odavat lasteraamatut.
Niimoodi siis!
Kudzu
2 kommentaari:
Selline kool teeb lausa kadedaks. See on ju lausa teraapia.
On jah teraapiline. Kusjuures täiendkoolitusena on võimalik läbi avatud ülikooli ka ainult sissejuhatavaid kursusi võtta. Soovitan soojalt niisugust investeeringut.
Postita kommentaar