Fucking jõulud

ausalt, ma kohe vihkan seda aega, kus terve maailm särab ja õilmitseb, ainult mina tunnen end saamatu õnnetusehunnikuna, kelle miski ei õnnestu ja kes tahaks üle kõige kuhugi lumehange peitu pugeda. Kaks kõige hullemat aega on jaanipäev ja jõulud. Siis on väline surve olla rõõmus ja õnnelik nii tugev, et poo või üles - paljud muuseas seda teevadki.

Mis on sel aastal minu jõulud? Esiteks tuleb koristada ära kogu majapidamine, kuna ma ei suutnud sügisest alates siin lillegi liigutada. No mis sa liigutad, kui peale töölt naasmist teed söögi valmis, sööd ja magad tunnikese, siis tõused üles ja sööd veel natuke ja lähed uuesti magama. Ja nädalavahetusel magad muidugi 12h jutti ja siis veel lõuna ajal 2-3h. Minu perekond ei suuda majapidamisega toime tulla, see on ka nüüdseks täiesti selge. Ikka tuleb oodata nädal aega, kuni lõpuks pr ema kellal patareid ära vahetab ja uue pirni pesasse keerab, WC-poti puhtaks küürib ja üürgab, et võiks lõpuks õuest nöörilt seal vähemalt 3 nädalat mädanenud pesud tuppa tuua. Kusjuures ma ise pool aega olen kodust ära, seega määrin ju kõige vähem. Aga mentaliteet, et küll Kudzu teeb ja toimetab, on meie perekonnas nii tugev, et minu surma korral upuks terve meie maja kaki sisse ja seda ikka kohe päris kiiresti (armas Jumal, palun lase mul pilve piirilt seda pilti nautida, ma kohe tahaks seda näha, pliiiiiiis!). Seega homme õhtuks, kui ma olen majale tiiru peale saanud, olen ma läbi nagu läti raha ja ainult nutan, istun kusagil kägaras nurgas ja ei mingit jõulu. Ei ole ma saatnud sel aastal ühtki jõulukaarti, ei ole ma ise oma kätega teinud ühtki kingitust, ei ole ma piparkoogitainast suutnud kooke valmistada (1 pannitäie tegime, ülejäänu lähen mingil hetkel lihtsalt prügikasti), kuusk on tóanurgas ehtimata, sest ma ei suuda sundida end ülisegamini köögikapist ehteid otsima jne jne jne jne.

Mis on hästi? Hästi on see, et mu pojad lähevad mõne aasta pärast kodust minema ja vähemalt nende laga ma enam koristama ei pea. Hea on see, et varsti saan siit hullumajast nädalaks minema. Ja see on ka hea, et ma kohe päris kindlasti ei ela igavesti. Annab lootust, eksju!

Ega siis midagi, asun koristustöödele. Abikaasa teeb oma tööd. Las teeb, onjä. Mina lähen täiesti vabatahtlikult 31.12 tööle, siis ma saan ka endale vastu rindu taguda ja tähtsat nägu teha, et mul on töö ja ma ei saa seetõttu kodus toimetada (huvitav, mida mina olen sügisest saadik teinud? Kui see polnud töö, mis see siis oli? Ja ikka pean ma üksi siin allkorrusel kraamima. Kas pole haige, ah?).

Kudzu