Postimehest võib lugeda artiklit depressioonis inimeste suurepärase otsustusvõime kohta. No ma ei tea. Depressioonis olles vähemalt minul on väga suured raskused otsustamisega, kohati isegi nii hullusti, et ma muutun täiesti otsustusvõimetuks. Rääkimata mõtlemisvõime kaost ja mäluhäiretest, mis on suhteliselt tülikad, eriti kui on vaja asju ajada. Samas endalegi imestuseks suutsin sooritada psühhopatoloogiate eksami ja sain A. Mis näitab, et mõistusega pole veel kõik lõplikult kadunud ja kuigi Alzheimeri tõvega kaasnevad ka depressiooninähud, mäluhäired ja arusaamatu kaalulangus, siis tundub, et minu puhul pole asjad veel nii lootusetud. Jään esialgu tavalise depreka juurde. Üldiselt soovitan soojalt lugeda erinevaid psüühikahäireid käsitlevaid materjale, võite kindlad olla, et enamik asju on ka teil esindatud. Ainus, mida ma ei suutnud endale külge pookida, oli skisofreenia, just täpselt nii nagu üks tuntud tegelane tuntud raamatust ei leidnud endal olevat põlvekedra paistetust. Midagi peab ju ka varuks jääma!
Püüan end kuidagi töölainel hoida, mis ei taha eriti hästi õnnestuda. Väsimus on väga suur, ei teagi, kas füüsiline väsimus muudab aju süldiks ja võtab ära kogu jõu või on see vastupidi, et emotsionaalne kurnatus mõjutab füüsilist keha. Vahet tegelikult pole, tulemus on ikka üks ja sama. Eile oli meil auto remondis ja seetõttu käisime lõuna ajal jala poes, nii umbes 4 kilti edasi-tagasi. Koju saabusin nagu vana kaltsunukk ja kõigist motiveerivatest sisekõnedest hoolimata olin sunnitud magama minema. Ilmselt on 4 kilti alustuseks liiga palju, sest talv läbi pole ma end praktiliselt rohkem liigutanud, kui trepist üles ja trepist alla kõndimine ning need hetked, kui on olnud vaja end kodust välja venitada. Hea oleks muidugi ka natuke rattaga sõita, aga et minu ratas on varastatud ja kusagilt ei terenda ka uue ostmise raha, siis tuleb leppida kõndimisharjutustega. Kepikõnd tundub hetkel liiga kurnav, parem on jalutada niisama.
Minu peas areneb hiilgav idee, et kui üldse enam kodust välja ei lähe ja üldse midagi ei tee, kas siis süütunne jääb vähemaks? Noh, et kui midagi ei tee, siis ei saa ka milleski eksida. Ja kui üldse ei suhtle, siis ei saa ka haiget ja ei saa haiget teha. Mõtlen, mis tunne võiks normaalne olla. Mis tunne võiks olla see, kui ei elagi enam pimedas kotis, vaid näed maailma värvilisena. Mis tunne võiks olla, kui iga tegu, iga otsus ei tekitaks muret ja ärevust? Ma olen hakanud unustama, et võiks elada ka kuidagi teisiti kui pidevas painavas õuduses. Igatahes kavatsen ma isoleerumise järgi proovida ja nii umbes kuu aja pärast see võimalus mul ka avaneb. Kui selleks ajaks muidugi ei ole miskid ravimid mind mõistusele toonud.
Täna kavatsen ma natuke koristada. Ei saa enam seda tegevust edasi lükata, muidu tuleb siin hakata buldooseriga kõntsa kokku kühveldama.
Kudzu-Koristusmasin
3 kommentaari:
võibolla nad mõtlevad, et kui depressiivikule valikud ETTE anda ja enne mitte rahule jätta, kui ta otsuse ära teeb, siis depressiivik teeb ÕIGEMA valiku. Mitte et ta oleks nii väga motiveeritud midagi otsustama.
Mõtlemine on depressiivikutel hästi arenenud. Negatiivne mõtlemine nimelt. Ja mina vajun masenduse mutta siis, kui ma ülemäära palju mõtlem hakkan. Aga sel juhul ei jää üldse millegi otsustamiseks üldse võhma üle, ainult mõtlen-mõtlen-mõtlen ennast järjest rohkem puntrasse....
Kui depressiivikule sundvalik ette anda, võibolla tõesti otsustab õigemini. Aga ise ta küll vabatahtlikult midagi otsustama ei hakka.
No ma mõtlen ka nii, et kui anda valik, siis teed ära küll. Aga kui pead ise valima, siis enne läheb Issanda päike sada korda looja, kuni mingi otsus tuleb (ja seda va loojumist pole õnneks endal tarvis otsustada!).
Postita kommentaar