Kunsti loomine peaks olema meeldiv tegevus. Tavaliselt ju ongi, kuigi minu puhul on kaks olukorda, kus loomine on talumatu. Esiteks ei suuda ma teistega ühes ruumis viibides ei maalida ega joonistada. Ma ei suuda. Ma ei taha, et keegi oleks lähedal, kui ma midagi nokitsen ja eriti koolis olen pidanud end sundima, või suisa vaimu vägistama, et kohustuslikes kunstiainetes kuidagi oldud saaks. Teine õudus on oma kunsti esitamine mingile väljapanekule, näiteks kunstiprojekti kaitsmisele. Ma ei taha oma töid tegelikult kellelegi näidata. Mul lihtsalt pole vaja. Ma ei taha üldiselt olla nähtav, tahan olla nähtamatu olematu inimene, kuskil oma varjudes peidus ja turvatud. Kui pean töid eksponeerima, siis ma ei saa nähtamatu olla. Ja kohe kaob see rõõm üldse ära, et ma midagi teinud olen. Jääb ainult hirm kriitika ees ja eriti enesekriitika ees, sest eks ma leian ikka tuhat viga ja peksan end vaimus ning piinan nende vigade eest. Mis siis, et ma olen toimetanud oma võimaluste piirides, see pole õigustus. Ja pole õigustust teha kehva kunsti ning seda veel kellelegi näidata.
Ma ei tea tänase päevani, kas ma lähen oma käkerdistega esmaspäeval üldse kohale. Saate aru, asi pole hindes. Hinne on hinne. Asi on nõudmistes, mis ma ise esitan endale ja mis teised esitavad mulle. Ma ei ole võimeline neile nõudmistele hetkel kuidagi vastama. Ja ma ei suuda, ma ei suuda, ma ei suuda minna viletsate töödega kaitmisele. Parem ei lähe üldse. Kunst on minu jaoks nii püha, et siin ei saa olla sellist asja nagu "tee lihtsalt midagi ära!" ja "katsu lihtsalt kuidagi midagi esitada!". Selliseid sõnumeid võtaksin vastu pigem teadusprojekti tegemisel, mis ei puuduta minu isiksust üldse nii sügavalt ja nii intiimselt. Kunst sõnumeerib inimestele otseselt tema looja tundeid ja emotsioone ja valu ja rõõmu, see pole lihtsalt üks neutraalne tekst millegi kohta. Kunst on tema looja peegelpilt ja ma ei taha olla looja, kes on nagu mingi käkrus hunnik.
Eile rääkisime tohtriga suitsiidist. Ma ütlesin, et mulle pole need mõtted võõrad, kuid endale kätt külge ma ei paneks. Mitte et ma tahaksin ilgelt elada, ei, kuid samas saan ju aru, et lapsed pole süüdi minu õnnetustes ja hädades ja ma ei saa neid selle eest karistada, et olen niisugune mannetu tegelane. Samas ma ikka loodan, et äkki ma kuidagi ise vaikselt-vaikselt kustun. Noh, et pole vaja endal nagu kaasa aidatagi. Aga ma olen väsinud ootamast.
Ma ei taha midagi muud, kui olla vaikuses ja pimeduses, oma kodus oma teki all, ümberringi sebimas mu oma pere. Ja ma arvan, et peale kõike seda, mida olen viimasel kahel aastal läbi elanud, ei tõuse mu käsi enam kunagi pintslit võtma. Õudus on selleks liiga suur.
Kudzu
3 kommentaari:
Ma mäletan, et mina olen sellistel puhkudel mõelnud - mul savi, mida TEIE arvate, MINU jaoks on see töö just selline nagu vaja.
Et noh, kui enda jaoks saad töö tehtud, nii, nagu õige. Siis teiste arvamus ei tohiks ju kottida.
Niikuinii ei anna kunst looja tundeid tegelikult üksühele edasi, alati jääb tõlkeviga, erinevate nägemuste küsimus, vaataja/vastuvõtja isiklikud filtrid - ja absoluutselt kõigile korraga meeldida ei ole tehniliselt võimalik. Aga oluline on... iseendale arusaadav olla. Iseendaga kontakti saada.
Ma nüüd ei tea, kas sellest kasu oli, mida ma rääkisin.
Häda ongi selles, et minu jaoks ei ole see töö selline nagu vaja. Muidu ma ei kurvastakski.
See on väga keeruline & vastik dilemma, q teised leiavad, et see töö on suurepärane... aga sa ISE pole rahul. See on nagu maa & taeva vahel rippumine mädand redelil. Soovin, et Sa suudaxid mingi tasakaalu/lahenduse leida. Ning maalida, maalida & maalida.
Postita kommentaar