tahaks, et hakkaks sadama. Juba kaks õhtut oleme aeda kastnud; karulaugud kuivavad, nurmenukkudel on õied lontis - no kaua võib. Päike on tore ja soojus on tore, ja tegelikult on kasta ka tore (eriti kui õnnestub seda laste eest salaja teha, muidu käib üks lõputu kaklus teemal, kellel on õigus voolikut hoida), aga torudest voolav vesi teatavasti maksab ja mitte vähe. Mina eelistaksin antud olukorras ühte kena tugevat vihmasadu, mis aia põhjalikult läbi leotaks ja võimaldaks taimedel suure hooga kasvama hakata. Eks nad muidugi kasvavad praegugi, nt naat ja teised umbrohud, kuid erinevalt eeltoodud taimedest vajavad püsikud ja suvelilled eluspüsimiseks ikka vett ka.
Muidugi tekivad vihmaga omad dilemmad. Olen iga päev arvuti taga istunud, mitte aias lebotanud ja umbrohtu katkunud. Nüüd, kus kohe-kohe terendab nädalavahetus ja koolitöödevaba aeg, kipub sadu tulema ehk siis aiatööd tuleb edasi lükata. Midagi sain ka eile õhtul valmis, nt ühe kastipeenra koos meeldiva avastusega, et kompostihunnikusse on tekkinud muld, kuid sellest ei piisa, et endale vastu rindu taguda ja kevadtööd lõppenuks lugeda. Pealegi pidime me lapsed laupäeval äiale hoida viima, et ise maale minna. Kui nüüd sadama hakkab, siis ei ole põhjust lapsi ära sokutada, sest mis neil seal äia sünnikodus vihmaga ikka teha on. Ükspäev tuli juttu vanaemadest ja jälle sai MM-ile räägitud tema isapoolsest vanaemast. Ta üldiselt eitab sellise inimese olemasolu hoolimata meie pongestustest olukorda selgitada, no umbes samamoodi nagu indiaanlased polevat valgete laevu osanud vaadata. Lõpuks ütlesin otse, et see on see tädi, kes on vanaisaga sageli koos. Vaat siis nagu nokkis ära. Muidugi me eriti ei räägi ämmast, ja et ta siin üldse ei käi (raputan endale tuhka pähe, see on minu otsus, ja mul ongi õigus ise valida, kes meie kodu külastavad), siis on lapsel raske aru saada, mis tädi nendest kümnetest tädidest, keda ta kohanud on, võiks olla lugupeetud vanaema. Noh, ja kuna ämm pidavat ka nädalavahetusel Põlvamaal olema, siis lapsed saavadki temaga paremini tuttavaks (meie aga abikaasaga saame kahekesi olla, kauaoodatud sündmus!) - kuni nad ta jälle ära unustavad.
Ma ei saa aru - Apollo kodulehel on raamat müügil, aga ainult netipoes. Ja seda juba mitu päeva jutti. Tahaks väga osta endale ja asuda uusi paelu punuma (ning samas "ega püüagi pääseda püüdjate paelust"), kuid ei täi maksta postikulu. Loodetavasti homme saab selle ka tavalisest poest kätte, sest mul on viimane reedehommikuna praktika ja nagunii olen päeval linnas. Mingid asjad hakkavad lõppema. Ja see on hea, sest muidu lõppen mina enne.
-------------------------------------------------------------------------------------------------
Meil on müstilised naabrid, ausalt! Mina kasvatan hoole ning armastusega hekke ja istutan puid-põõsaid. Naabrid saevad kõike, millele saag peale hakkab, ühtki uut puud või põõsakest pole nad oma aeda pannud. Ja nad teevad massiliselt peenraid täpselt meie aia äärde. Nii huvitav on ju suvi läbi rohida teiste krundi kõrval ja piiluda, mida ka naabrid head teevad. Haige värk! Kuidas inimesed ei hinda üldse privaatsust? Et tuled töölt koju, vinnad oma kere naabrite aia äärde ja kukud rohima, kõrvad kikkis ja silm sirkel ning nina vinkel? Mina eelistaksin üldse kahemeetrist müüri, kui see oleks lubatud, kahjuks pean piirduma hekiga, ja see pole veel suvist lopsakust saavutanud. Nii ei saagi ma praegu rahulikult oma terassil vaikset õhtut nautida, kuna naabriproua on end meie krundi äärde rohima seadnud.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar