ämm just olevat sealt helistanud ja uurinud, mis suurust kleite meie lapsed kannavad. Mnjaa, see tuletab mulle meelde iseenda prohvetlikke sõnu sellest, et meie lapsed hakkavad ämmale pakkuma huvi alles siis, kui nad on "piisavalt suured" (kasutades siinkohal ämma enda sõnu). Et see aeg, kui lapsed olid pisikesed, MM ei maganud 3 aastat öösiti ja oli ka muidu rahutu laps, kui oli väga-väga raske, siis pold ämma kuskil. Nüüd aga, kus saab lapselastega kekutada ja kõigile rääkida, millised tublid, targad ja andekad nad on (muidugi tänu pr Ämma geenidele!), käib ämma väljamaal poes lastele riideid ostmas ja mängib head vanaema. Eks ta iseenesest ju tore ole, meie ei osta ammu midagi päris poest, eelistame kaltsukaid ja heade inimeste käest saadud teise ringi riideid, aga noh, ämmal on ka teised võimalused, kui meie perel ja las ta siis teeb oma südametunnistusele pai, et küll ta ikka on tubli ja tore. Mul pole kahju, mul on hea meel, kui inimesed oma ego suudavad koos hoida. Noh, ja kade muidugi ka, tahaksin samuti olla õnnelik, rõõsa ja roosa ning kindel iseenese õigsuses.
Uudis on see, et MM sai sisse K-kooli, kus poisid varem õppisid. Meie ei treeninud teda koolikatseteks üldse (noh, minu seisund ei võimalda lihtsalt seda hetkel), aga näed, ikka sai sisse. Ja me otsustasime, et panemegi ta sinna, kuna see on väiksem kool ja me tunneme sealseid õpetajaid ning kes teab, äkki leiaksin ka mina rakendust kunagi. Juhul, kui ma kooli ära lõpetan. Eks ma vaatan, mis homme psihhiaater ütleb. Ma ise ei taha midagi teada ei koolist ega lõpetamisest, sest mu kunstiprojekt on nõme, ma ise olen nõme ja mul pole jaksu ega tahtmist sellega tegeleda. Tahaksin esitada väga hea töö, aga hetkel no power! . Ja kehva tööd käsi ei tõuse esitama, rääkimata sellest, et mingite kärakatega ei lasta mind juhendaja poolt nagunii tööd kaitsma (tehagi kärakas? kohe saaks vaevast lahti!).
Ma kurvastan kõige rohkem seepärast, et minult eeldatakse automaatselt eriti häid tulemusi. Et juba ette kõik on kindlad, et Kudzu PEAB tegema hästi. Ma küsin, mis õigusega? Mis õigusega ei võiks minagi olla lihtsurelik, tavaline inimene (ja ma ju olengi)? Mis teised võivad, aga mina ei või? Miks teistele on madalamad nõudmised kui mulle? Ja ma tõesti, tõesti, tõesti ei jaksa hetkel neile nõudmistele vastata.
Ikka kipub mõte emigreerumise peale. Muidugi on Eestis hea elada, meil pole mürkmadusid, on neli aastaaega ja pole ka mingeid väga hulle haigusi, aga see-eest oleme aastaringselt nohus, meil on kõigil krooniliselt mandlid haiged, liigesed valutavad ja muidu ka kipub raskemeelsus kummitama. Arvan siinkohal, et üks priske mürkmadu on etem variant, kui maikuus keskkütet kütta ja nina 24/7 nina rookida. Aga muidugi hea on see, et Külma Laine takistab aiatöid, mistõttu olen need kõrvale pannud. Nagu ka koristamise. Nagu ka kõik muud koduga seotud asjad. Ja kui neid veel kaua kõrvale panna, siis varsti peab meie perekonnale osutama kolimisabi, sest maja muutub tasapisi elamiskõlbmatuks.
Kudzu
1 kommentaar:
Võtsin ennast kokku, maalisin valmis kunstiprojekti maalid. Ma ei tea, mis juhendaja arvab, aga mis tal arvata, mulle endale meeldivad. Kasutasin niristamistehnikat, mida ma olen sügisest saadik viljelenud, see võtab vähe energiat, aga annab põneva ruumilise efekti.
Ei saa kahjuks pilte üles panna, kuna katusekamber, mida ma pidulikult oma ateljeeks nimetan, on sama suur kui kanakuut ja ma ei saa seal pildistada.
Postita kommentaar