no ei ole midagi öelda. Pusin siin esseed, aga ei tule. Lihtsalt nii tühi olen. Suure surmaga suutsin ära kruntida kaks lõundit, aga mida sinna maalida? Tühjust? Kusagil pakitseb pisuke viha maailma vastu, sest ma olen nii palju ära andnud aastate jooksul ja et veel sellele panusele miskit lisada? Tundub täiesti võimatu ülesanne. Pidevalt küsin endalt: milleks ma seda kõike teen? Milleks mulle seda vaja on? Loobuda oleks ju nii lihtne tegelikult, ei peaks isegi täielikult käega lööma, vaid võtma väikese pausi asjadest, mis käivad üle jõu. Samas on surve väljaspoolt väga tugev. Nagu ütles juhendaja minu argliku katse peale väita, et mul pole jõudu oma tööd esitada, et siis vaadatakse teda kui läbikukkujat. Ausalt öeldes ei näe mina siin mingit seost? Läbikukkuja on ikka minu tagasihoidlik isik. Kas oleks vaja end surnuks ajada selleks, et kellegi teise ego püsiks ühes tükis? Mulle tundub niisugune asi suht absurdimaiguline, kuid samas olgem ausad - suur osa inimeste mõtetest ja tegudest ongi absurdimaigulised. Ja ma olen aru saanud, et ega kedagi ümber ei veena. Kui inimesel on oma arusaamine asjadest, siis tal on see, ja kui niisugune pilt aitab maailmal koos püsida, heakene küll siis.
Püüan oma pead tühjana hoida ja mitte muretseda kõigi tuhandete tegemata tööde pärast, mis mul kaelas ripuvad nagu korralikud veskikivid. Ühel ööl ma mõtlesin liiga palju sellele ja tulemuseks oli 2,5 h magamist, mida on praeguses olukorras liiga vähe. Vaikselt samm-sammult üritan midagi ära teha, noh, ja kui ei jaksa teha, siis viskan lihtsalt kõrvale ja teen midagi muud. Näiteks eile punusin valmis teise säärepaela - hea rahustav ja piisavalt nüri tegevus, et end hästi tunda. Emadepäeva kingitused on vähemalt olemas, hea seegi. Sest eks emadki solvuvad, kui neid meeles ei peeta, ja eriti meie peres on see aktuaalne teema, millest ma siinkohal ei viitsi kirjutada. Seda teemat olen lahanud eest taha ja tagant ettepoole, kasu pole muud, kui lihtsalt väljakirjutamine, kuid miski ei muutu. Lihtsam on distantseeruda suhetest, mis teevad haiget ja mille sisukus pole ka eriti sügav, seda enam, et ma nagunii ei jaksa eriti hetkel suhetesse panustada.
Kudzu
1 kommentaar:
Tänapäeval pole vaja enam tigeda ämma v kiusliq emaga samas tares sama suppi keeta. Q vaja, siis ma võin etendada Su tädi, vanaema ning onupoegi, kes kõik on muidu vastiqd inimesed, aga kylas käies varjavad seda hoolega;)
Hoian pöialt, et Sa jaxaxid töö ning puhqse, jõuvarud & masenduse eraldi tassikestes hoida, et iga tee olex alati üiget sorti & värske. Pliiac poolex!
Postita kommentaar