Käib töö ja nohu koos...

eile käisime maal hoolimata külmetusest, mis tekitab eriti vastikut nohu ja kurguvalu. Täna muidugi aevastan ja tatistan nii et vähe pole, taskud on täis paberit, millesse nina nuusata, pea on paks nagu oleks keegi sinna pärmitaigna kerkima pannud, kuid ikkagi olen rahul. Kuna saime lapsed jätta äia (ja tema suguvõsa) hooleks, siis suutsime ühe päevaga ära teha rohkem, kui eelnevate aastate jooksul kokku. Muruniidukit meil kaasas polnud ja seetõttu tuli leiutada mingit muud tööd, milleks oli nii umbes kuus aastat kogutud sodi ja võsalõikamisjääkide põletamine. Saime kogu puidu tükeldatud ning suurema osa ka ära põletatud, kuigi üks suur hunnik meie teisel krundil on veel ootamas. Siis istutasime 20 kaske, mille tõime teeäärsest kraavist, kus need puukesed varem või hiljem teehooldustööde tõttu hävineksid. Neid on seal veel, kavatsen kõik meie krundile istutada, nagunii ju mingit heinamaad seal pidada pole mõtet (kes niidab?). Lõpuks sõitsime Põlvamaalt läbi, haarasime eriti unised ja väsinud lapsed ning sõitsime koju. Teel tuli mul veel hulk mõtteid, mida võiks teostada: WC ehitamine roigastest, vanale saunale murukatuse tegemine, pisike kartulimaa ja väliköök. Ainus mure, et kas mul jätkub energiat oma mehe motiveerimiseks, sest kuigi tema teeb füüsilist tööd rohkem, olen mina asja hing ja aju ja süda ehk pean andma endast maksimumi, et teda üldse tööle ahvatleda. Kõik minu projektid tunduvad talle ilmvõimatud, samas hiljem on ta ise väga rahul, kui selgub, et võimatut pole midagi ja asjad tehtud saavad.

Täna pean veel natuke koolitöid tegema, kui lapsed trenni lähevad. Loodan, et minu pärmiataignane aju on pingutusteks ikka võimeline. Homme pean end päälinna vinnama, viima juhendajale essee lugeda, andma ära I osa praktikapäevikust ning viima sõidupiletid, et saada tagasi raha, mille kulutasin akrediteerijatega kohtumisele sõitmiseks. Tegevust jätkub, kuid õnneks rõõmustab mind õhtul tore teleseep ja mõte, et ma ei pea päälinnas olema minutitki kauem, kui peab.

Maal mõtlesin, et kuigi me näeme hullu vaeva, et oma maid ja maju hallata, on maakoht ikkagi nii tore. See olemine iseenesest, enda tempos toimetamine ja linnulaul ümberringi, see on väga tervendav. Jääb üle ainult imestada, miks kõik inimesed pole maale kolinud või vähemalt endale pisikest maalappi hankinud, et saaks sõrmed mulda pista (meie maal tuli selleks eelnevalt tonn saasta minema kärutada, aga see selleks). Abikaasa tädi arvas, et võiks meie maal teha talgud, see on hea mõte muidugi: kutsuda inimesed kohale ja öelda: kaevu pole, joogivesi võtke kaasa, elektrit pole, seda ei saa kahjuks kaasa võtta, süüa teha saab lõkkel või grillmasinal, WC asemel käige lähedalasuvas põõsastikus. Aga muidu on super - ilus loodus, toredad naabrid ja kui veel soojemaks läheb, siis enesehävitajad ja muidu riskialtis inimesed võivad minna tiiki ujuma. Selle info peale tahab ju igaüks meile talgutele tulla!

Kudzu