Juhhuuuu!

Mul on seitseteist tööpäeva veel jäänud tööl vastu pidada, jeeee! Ja esmaspäevast olen koolis ning üks sessioon tuleb veel, seepärast siis tuleb tööpäevi hulka vähem kui niisama päevi. Ja pühad tulevad ju ka vahepeal.

Ma ütlen veelkord, inimesed, palun ärge tehke tööd, mida te ei jaksa ega taha teha! Et kui ikka juba kuid varem on tunne, et see pole minu ala, et ma ei tunne end seal kindlalt, siis ei maksa ikka minna pea ees ja porimülkasse kukkuda nagu teie alandlik teener tegi. Tegelikult on kindlasti sotsiaaltöötajaid, kelle jaoks iga järgmine õuduskeiss on väljakutse ja kes naudivad tööga kaasnevat adrenaliinilaksu ning ka teatud võimutunnet. Minul tekib hoopis hirm ja paanika ja mure, sest jääb mulje, et kõik need sada aastat veninud juhtumid tuleb nüüd kohe ära lahendada, kohe ja kiiresti ja hästi. Või kui mõni kolleeg tahab kohe kiiresti infot, mida ma ei tea (ja uskumatu küll, ma pole kõiketeadja!), siis tekib tunne, et esiteks olen ma rumal (mõtle, juba kaks kuud oma ametipostil töötanud ja ei teagi veel kõike!) ning teiseks, pole ju mõtet sellise rumala inimesega asju ajada, kes kohe ei oska ÕIGET vastust anda, lihtsam on ise kõike korraldada. Mõtlemata sealjuures, et äkki oleks päris lahe lasta teisel end olukorraga kurssi viia ja rahulikult läbi mõelda, millist abi oleks võimalik anda või kuidas seda kõike korraldada.

Ei, tänan, jäägu sellised ekstreemsused neile, kellel selleks piisavalt hea tervis, kellel on aega ja usku sellesse, et midagi üldse siin maamunal saaks ilma inimese enda motivatsioonita muuta. Minul on oma tee käia, mis iganes see siis ka ei oleks.

Kudzu