Tehtud-tehtud!

Noh, sain siis hakkama sajandi sammuga ja saatsin oma teenistuse juhatajale meili, kus teavitasin oma soovist jääda lapsehoolduspuhkusele ja andsin teada, et minule sobiks 01.detsember. Kui ma täna bussis istudes sain kõne kolleegilt, kes rääkis mingist kodanikust, kes olevat saanud kelleltki mingi kirja, millega olevat tema lapsel keelatud invatakso teenuse kasutamine ja et nüüd on laps kadunud ja mis nüüd saab, siis viskas mul lõplikult üle. Mida ma peaksin küll tegema? Paluma bussijuhil buss peatada ja Tartusse tagasi hääletama? Ega ma muud ei osanud öelda,kui et minu mäletamist mööda on meil kõik ametlikud kirjad registreeritud ja kui pole näha, et mina oleksin mingit kirja saatnud, siis ma polegi seda teinud. Kusjuures minu kolleegi arvamus, et ma peaksin teadma kõiki kliente nimepidi, on kah veits kummaline. Ma töötan alles kaks kuud oma ametikohal, sellest kahest kuust olen kuu aega koolis ära olnud. Kas ma peaksin kohe teadma peast öelda kesk bussisõitu, et kes on kes ja mis on mis? Milleks mulle seda kõike ikkagi vaja on? Noh, jään koju, olen vaene ja siis? Kes ei riski, see shampust ei joo, eksju. Ja olgem ausad, praeguse tempo juures pole mul jaksu ka uut töökohta sebida. Seevastu minu abikaasale pakutakse aina tööd ja tööd, eks ma siis hoian kodu korras ja lasen temal rohkem rabada. Praegu ongi minul ainult kolm töökohta ja kool tema ühe töökoha vastu. Ja oma raha puudumine on tühiasi selle kõrval, kui ma suudan kodus olla ärkvel ööpäevas umbes 3 h, seega ei saa ma oma isikliku raha eest ostetud raamatuid ja filme nagunii nautida. Kas ma käin tööl selleks, et elada või elan selleks, et tööl käia?

Niimoodi siis - et see isekas koer võtab nüüd oma pea selga ja marsib minema, tehke mis ise tahate.

Tervitades

Kudzu