Hää ja halb käsikäes....

nagu elus ikka. Aga heast tuleb muidugi rohkem kirjutada ja eks ma seda nüüd üritangi.

Neljapäevast hakkasin veel üht lisatööd tegema. Nimelt andsin juba suvel sõna, et kui kooli sisse saan, siis viin läbi mõned korrad grupitööd grupis, mis on mõeldud konkreetsele sihtrühmale, mis konfidentsiaalsuse huvides jääb siinkohal mainimata. Ja kuna tõepoolest olen ma koolist saanud juba praeguseks hetkeks kaasa korraliku komplekti harjutusi, siis oli mul eelmisel kuul hea kerge kinnitada, et ma olen jätkuvalt nõus gruppi vedama. Kolmapäeval ja neljapäeval valmistasin ette harjutused ja kui ma siis õhtul kella kuueks läbi pimeda ja porise Tartu kohale jõudsin, oli ikka jänes püksis küll. Et kas ma ikka saan hakkama ja kuidas ma üldse vastu pean kaks tundi, kuna eelmisel ööl magasin halvasti ja olen üleüldse kehvas konditsioonis viimasel ajal (nt puhkesin teisipäeval tööl nutma, kuna oli mingi segadus paberitega). Lisaks ei teadnud ma ette, et kui palju inimesi kohale tuleb ja mis vanuses ja mis soost jne nad on. Aga jah, sain kohale, pakkisin oma kraami lahti, tuttav ja tema kaasliider pagesid kodukülastusele ning töö algas grupiga, mis koosnes eri vanuses naistest (12 inimest). Alustuseks lasin kirjutada kõigil oma nime ja siis selle kaunistada nii nagu me lapsena tegime. Esialgu muidugi tekkis väike tõrksus (oi, ma ei oska, ma pole kunagi nii teinud jne), aga ma kiitsin ka ilusa käekirja eest ja nii me siis saimegi kõik omavahel tuttavaks. Siis tegime kiire kohvipausi ja järgmiseks harjutuseks oli suvemeenutus, kus tuli paarilise käest küsida, mida ta suvel tegi ja miks see talle oluline on (kõik pidid küsima kõigi käest ja üht sama asja ei tohtinud mitu korda öelda) ja seejärel tehti kuuldu põhjal pilt, pildi järgi valiti endale grupp ja siis koostati ühiselt oma gruppi iseloomustav töö. Pandi grupile ka nimi ja tutvustati oma gruppi teistele, seejärel mõeldi välja, mida positiivset väike grupp kogu grupile annab. Järgmiseks harjutuseks pidi igaüks mõtlema välja mingi küsimuse või tunde, mis hetkel aktuaalne on ja selle üles joonistama(värvima) mittetöökäega kusjuures. Seejärel anti pilt edasi naabrile, kes pilti täiendas, teadmata, millest tegelikult jutt käbi. Nii tehti 6-liikmelises grupis kuni oma pilt kätte saabus ja seejärel toimus jagamise ring, et mis ma küsisin, mis pildiga on juhtunud (kas sain vastuse oma küsimusele) ja kuidas oli teise pildile midagi lisada. Rahvas muutus päris ärksaks selle harjutuse peale, silmad lõid särama ja kohe lausa füüsiliselt oli tunda hea energia voogu ruumis. Siis tegime hoiakute harjutuse, kus ma lugesin ette mõned ametid ja palusin kirja panna esimese mõtte, mis pähe tuli. Seejäre toimus algul jagamine kolmeses ringis, seejärel suures ringis ja lõpuks leidis iga ring ühe tegelase, kelle ta endale gruppi võtaks. Mõtiskleti natuke ka hoiakute teemal. Siis tegime väikese lõõgastusharjutuse ja kokkuvõtva ringi (teema: mida ma täna õppisin) ning oligi enamvähem kaks tundi läbi. Inimesed olid reipad ja valmis järgmiseks kohtumiseks ülejärgmisel nädalal. Ning siis sain ma endale tõelise kingituse ühelt grupiliikmelt, kes küsis, et kas saigi läbi ja täna rohkem ei joonistagi? Küsijaks oli proua, kes algul ütles, et tema ei oska joonistada ja temal midagi välja ei tule. Nii et jää sai murtud ja ma ütlen ausalt, et kui gruppi minnes olin väsinud nagu vana ront, siis tagasi tulles mul olid tiivad jalgade küljes. Mul on väga hea meel, et sattusin kokku nende toredate inimestega, kes ilmselt eneselegi teadmata annavad mulle jõudu ja enrgiat edasikestmiseks. Järgmisel korral kavatsen gruppi väiksemateks gruppideks jagada natuke teistel alustel, kuna oli näha, et muidu jäävad vaiksemad kodanikud omavahele ja ei pääse teiste, aktiivsemate kõrval, löögile.

Aga reedel oli meil töökohas grupisupervisoon ja see lõppes nädala tundelooma joonistamisega. Minu loom on siin ja ma ei teagi, mida selle kõigega pihta hakata. Superviisor igatahes soovitas mul abi otsida. Eks ma siis mõtlen, kellelt abi otsima minna. Siiani pole igatahes suutnud välja mõelda muud kui põgeneda töökoha uppuvalt laevalt. Mingit sellist lootust, et mulle sealtpoolt mingi abi osutatakse, ma ei oota. Keegi kolleeg soovitas tööstiili muuta, aga kui ma pean tegema kuu aja töö ära kahe nädalaga, siis minu tööstiili (teha asju õigeaegselt, korrektselt ja põhjalikult)muutmisest küll nüüd kasu pole, pigem oleks kasu, kui minu äraolekul oleks mul asendaja (ja sellest ma võin meie majas ainult unenägusid näha). Ühesõnaga - muud võimalust peale kojujäämise hetkel ei koida.

Tervitades

Kudzu

PS Mul on uus printer, mis ka skännib ja kopeerib ning ma sain täna suurima mõnuga paljundada raamatut, mille kasutamine on kohustuslik, aga mille laenutamine üle 3 päeva korraga TÜ Raamatukogust ei ole võimalik. Raaamtukogus oli tore, raamatuid maa ja ilm täis, lisaks on seal siuke tore asi nagu laenutusautomaat, mida me abikaasaga kohe testima tormasime - kahju ainult, et pole aega seal pikemalt olla.