Vananemise rõõm...

meil on järgmiseks nädalaks vaja luua üks kunstitöö selle kohta, kes ma olen praegu ja kes ma võiksin olla vanana. Minu jaoks oli tegu väga lustliku teemaga, sest vananemine ei ole ju mitte midagi muud, kui rohkem aega iseendale ja oma hobidele ning muidugi ka armsa vanamehega koosolemiseks. Kuna minu identiteet ei seostu väga palju kehalise poolega st ma ei taha olla nagu mõni vananev näitlejanna, kes on valmis 20 aastat nooremana näimise nimel ilmselt kasvõi koerakakat näo peale määrima, siis muret, et äkki ma tulevikus pole enam nii atraktiivne ja kes mind siis üldse enam tahab ja kes minuga siis üldse suhelda tahab, seda minul ei ole siiani tekkinud ja ilmselt ei teki ka (kusjuures niisugust 45-aastast naist, kes oli tõesti mures, et vastassugupool temaga äkki vanuse tõttu enam suhelda ei taha, olen ma reaalis kohanud). Samuti ei karda ma jääda üksinda ja abituks, sest ma ei kavatse ometigi 100-aastaseks elada. Noh, ja kui elangi, siis mul on keskmisest rohkem lapsi, kes loodetavasti hea meelega mind aitama hakkavad.

Ma olen näinud niivõrd säravaid vanu inimesi, kes annavad isegi noortele silmad ette. See kibedus, morn olek, ülekaal ja ähkimine, see ei pea üldse mitte vananemisega kaasas käima, vaadake kasvõi Ita Everit! Ma imetlen kõrges eas inimesi, kes ei häbene oma vanust ja kes toimetavad omi asju samasuguse innukusega, kui 20-aastased. Tegelikult on ju kõik kinni meie peades - kui ma olen ainult kest, siis ma olen seda ka vanana ehk tuleb näha kõvasti vaeva, et oma kesta säilitada. Ja kui minu on olemas sisu, siis see säilub mulle antud aja lõpuni, mis on iseenesest tore.

Kahju muidugi, et valdav osa vanu inimesi on mornipoolsed ja ülekaalulised - kas selle tõttu, et nad ei saa haiguse tõttu liikuda, või on nad haiged, sest nad ei liigu piisavalt ja toituvad valesti. Võib-olla on see kibestumus seotud valede valikutega, sest kui vanana avastada, et sa ei ole oma elus midagi ühtki unistust realiseerinud, või sul ei ole oma vaba ajaga midagi pihta hakata, siis see võib tekitada kibestumist küll.

Siit moraal - otsi ennast üles, kui oled noor. Ja siis võite juba käsikäes vanaks saada ning ühiselt nautida elusügist, mis on ometigi nii värvikirev, marjane ja kaunis.

Kudzu

PS Mina kui keskealine ei ole muidugi vanurite ekspert, pigem vaatleja. Samas ma tõesti ei karda vananeda. Miks ma peaksin? Mistahes vanus on suurepärane võrreldes teismeeaga:)