ma muudkui kirjutan uusi alapeatükke juurde, kuigi pole saanud ainsamatki kommentaari juba esitatud osade kohta. Võimalik, et need ei kõlba kuhugi ja ma ei kaitsegi sel kevadel oma tööd. No ei ole võimalik ju kõike ümber teha siin paari päevaga. Tekib kergelt idiootlik tunne, et ise küsin, ise vastan. Kuid samas ei ole siin midagi erakorralist, suurem osa minu elust ongi selline. Niisiis, kogemus ei ole uus, tunne ammugi mitte - ja tänu Jumalale, paanikat pole ka tekkinud. Suudan olla stoiliselt rahulik, et las läheb nagu läheb, kulgeb nagu kulgeb ja ma ei hakka end neljaks tõmbama, sest elu kestis enne kooli ja kestab ka pärast. Vaat milleks on väsimus hea - tuimendab üleliigsed emotsioonid ja kusagilt nende alt pistab nina välja musta huumori sooneke, mis on igal ajal ja igas olukorras aidanud ellu jääda.
Lapsed valmistasid mulle ilusad kaardid, sest on naistepäev. Ja et on ka vastlapäev, siis on meie pere parasjagu kelgumäel, aga mina keedan kodus hernesuppi ja plaanin vastlakukleid ka teha. Vahepeal vaatan abikaasa kingitud tulpe, mis meenutavad, et kevad pole enam mägede taga ja kaugel see suvigi on. Iga päevaga järjest enam igatsen merd ja äia suvekodu, mis minu südamesse on endale pesa teinud. Pea see päev siis ei saabu, kui jälle saarele sõit ees ja mitu päeva õndsat laineloksu tulemas.
Aga ei, ma ei suuda rohkem midagi mõistlikku kirjutada. Head naistevastelt kõigile! Ja et kasvaks pikad ninad, vabandust, linad!
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar