Kui mina hakkaksin kirjeldama, mis kõik minuga kahe päeva jooksul päälinnas juhtus, siis ei jätkuks mul sõnu ega väljendeid selle kõige kirjeldamiseks. Võin öelda, et poole ajast võitlesin ma sooviga pakku joosta. Kokkuvõttes püüdsin siiski jääda stoiliselt rahulikuks, ja õnneks, tõesti õnneks, on minu ümber hulgi armsaid inimesi, kes vajalikul hetkel mind tupsutasid, ära kuulasid ja lohutasid. Mis ma küll teeksin ilma sõpradeta! Hea oli ka see, et sain positiivset tagasisidet ühele oma maalile ja seda koguni kahe õppejõu käest. Tundub, et asjade lootusetu seisu juures on siiski midagi, millest tasuks kinni hoida.
Loengus olid teemaks isiksusehäired, millest osadest tegingi mina ettekande. Asjade olemuse üle mõtiskledes jõudsin järeldusele, et kaks neist häiretest on inimese enda jaoks tegelt talutavad ja probleemid on pigem ülejäänutel nende ümber. Samas kui mõelda oma kahe viimase päeva seiklustele, siis suudan ma mõista igaüht, kes keeldub kodust väljumast, sest ta kardab, et juhtub mingi jama. Mul on sageli selline tunne ja mitte üks vägi ei pane mind uskuma, et mul oleks ikka väga vaja maailmas ringi vaadata ja inimestega suhetes olla. Mina kardan inimesi. Ma ei saa neist enamasti arugi. Lihtsam on sukelduda mõnda asendustegevusse ja nautida head raamatut või filmi, nagu nt see. Woody Allen on raudselt üks filmiloojaid, kelle teoseid ma püan vaadata ja seegi film ei valmistanud pettumust. Soovitan soojalt!
Lisan siia ka info laubase ürituse kohta. Kui nüüd maailm on sama koha peal ja mina olen sama koha peal ja kõik kulgeb plaanipäraselt, siis juba sel laupäeval toimuvad suennipaeva pidustused alates kellu poole seitsmest. Olete oodatud!
Kudzu
2 kommentaari:
Ka mina tean mitmeid inimesi, kes kardavad paaniliselt kodust väljumist, mu ema on äärmuslik sotsiaalfoobik nt.
Muidugi on tore inimestega suhelda, aga see kõik röövib meeletul hulgal energiat. Vahepeal tuleb see mulle meelde & siis tekib tõrge yhiskonnas osalemises, irw.
Teie teadustöid olex ytlemata põnev lugeda, mis te kõrgkoolides teete. Kahjux põlgan ma võõrkeeles lugemist ning olen kauni emakeele võlumaailma kammicates:)
Osadel inimestel on paks nahk nende õnneks. Minul kahjuks ei ole. Kui saad pidevalt negatiivseid kogemusi, tekib ju kehamälu ja enese tahtmata hakkad reageerima. Ja kui sa tead, mis tunne kaasneb teatud olukordadega, siis on lihtsam neid olukordi vältida. Minu jaoks on küsimus, kas inimestest eemaldumine on pigem häire või on see kohanemiskäitumine, mis aitab lihtsalt ellu jääda.
Õnneks on eesti keeles palju head lugemist, ega minagi armasta ingliskeelseid üllitisi.
Postita kommentaar