istun arvuti taga ja otsin tegevust, et edasi lükata koristamise püha üritust. Mingis mõttes on ju hea maailma korrastada ja struktureerida, samas on ette teada, et nii umbes pool päeva hiljem pole minu tööst enam märkigi järel. Kuid teisalt tuleb siiski midagi ette võtta, sest Asjad on oma kohtadelt nihkunud hoopis kuhugi mujale ja minu karjatused:"Kui sa midagi võtad, pane pärast samasse kohta tagasi!" on viljatud nagu kõrb. Küllap on see tuttav igale naisinimesele, kellel on peres pisikesi lapsi. Lastel pole vahet, kus nende kola paikneb, ega ma ise ka teistsugune polnud. Ning täiskasvanud meest ümber kasvatada - see on vähemalt minu jaoks liiga raske ülesanne. Inimesed muutuvad reeglina siis ja ainult siis, kui nemad seda soovivad ning ükski naine ei ole võimeline muutma oma abikaasa suhtumist korda ja puhtusesse, kui meesinimene seda ise ei soovi. Tõe ja õigluse huvides pean mainima, et ka naiste ümberkasvatamine on lootusetu ettevõtmine. Seega tuleb leida kuldne kesktee. Kui teist keegi on suutnud selle leida, palun andke teada!
Tasapisi hakan maha rahunema nädala tormilise alguse poolt tekkinud ärevusest. Mul on mõned päevad hingetõmbeaega ja siis algab kõik otsast peale. Aeg-ajalt kerkib üles küsimus, et miks ma seda kõike teinud olen, ja miks ma ikka veel pole põgenenud nagu vaba laps kiirel valgel hobusel. Miks ka peale sajandat porrikukkumist ajan end üles ja panen edasi? Ei saa aru. Ja kui ma ei saa aru iseendastki, mis siis veel teiste mõistmisest rääkida.
Õnneks paistab väljas päike. Talv ei näita lõpu märke, kuid päike on igal juhul hea. Kui leida vaikne nurgatagune koht, siis on seal isegi juba soe ja kevadine, isegi pisilinnud on laulma hakanud ja mõnes kohas on näha lume alt sulanud maapinda. Külm on minu kontidesse väga sügavale sisse pugenud ja ma kardan, et võin käies katki prõksatada nagu jääpurikas. Sestap ootan ma sooja aega, et muutuda jääolendist tavaliseks inimeseks, kelle jäsemed ei meenutaks katsudes liustikke ja kes suudaks peale kahe kampsuni sees kössitamisele ka midagi mõistlikku teha.
Kudzu
PS Jummel, kui magusalt Simba norskab. Kasside uni on kadestamisväärselt hea. Saaksin mina ka niimoodi!
7 kommentaari:
Yhinen kõigi nõudmistega koristamise, iseloomude, une & kevade osas.
kui sa kasvatad endale varvaste vahele karvad, nagu Simbal, siis saad ka samamoodi magada :P
Ma peaksin proovima! Alustada tuleks muidugi varvastevahelise naha motiveerimisest - ilmselt tasuks käia rohkem paljajalu, siis kasvavadki karvad varvaste vahele:=)
Norskamisega on eraldi teema: seda ma ei oska. Pean kelleltki (nt oma mehelt) tunde võtma.
Porfiri Ivanov käis ka kõik aeg paljajalu. Ma ei ole kusagilt leidnud andmeid tema varbavahede karvasuse kohta. Aga norskamises on mitmeid erinevaid stiile, nt. ka mina oskan norsata - räägitakse, et suhteliselt vaikselt. Võta kohe mitu õpetajat, kust sa muidu tead, milline stiil sulle kõige paremini sobib?
Ma homme tulen ja annan esimese väikse õppetunni, kui soovid! Kohvipaksu kõrvale!
Kui varvaste vahele karvade kasvatamine keerukaks osutub, koo varvassokid ja seo neile varvaste vahele narmad (karvad)! Siis saad vajadusel und reguleerida!
Uudsed norskamisviisid kuluvad alati marjaks ära! Minu mees nimelt norskab kõrvulukustavalt ja täiest hingest, vaat kohe nii südamest, et kohati tundub hingamisseisak tekkivat. Magus vaikne nurrumine - selles osas olen siiani ainult Simbalt ideid saanud.
Varvaskarvassokid - uue hooaja trendihitt!
:D
Postita kommentaar