Lugesin kohalikku kobrulehte, kus aasta sotsiaaltöötajaks valiti valla sotsiaalhooldustöötaja, kes on sama palju sotsiaaltöötaja kui mina olen terapeut. Meil on Eestis olemas sotsiaalhoolekande seadus, mis ütleb väga selgelt, et sotsiaaltöötaja on vastava erialase ettevalmistusega kõrgharidusega isik. Hooldustöötaja võib küll olla saanud keskerihariduse ning olla ka muidu kena inimene, aga see kõik ei tee temast veel sotsiaaltöötajat. Kui on tahtmine sotsiaalhooldustöötajaid pärjata, mis on ju kena iseenesest, siis ei maksa reklaamida välja, et tegu sotsiaaltöötajate päeva tähistamisega. Sel juhul me räägime sotsiaalhoolekande töötajate päevast.
Kui me oma ühiskonnas ei ole siiani suutnud selgeks teha, et sotsiaaltöötaja ei ole see tegelane, kes käib inimesel mähkmeid vahetamas, siis on asjad üsna nässus. Ometigi õpetatakse sotsiaaltööd kõrgkooli tasemel suisa kahes ülikoolis ja juba jupp aega kauem kui kümme aastat. Reaalsuses kipub paraku nii olema, et endine zootehnik on natuke juurde õppinud ja aitab agaralt inimesi. Arvan, et see on üks põhjus, miks maakohtades on asjad nagu nad on, sest ega ju sinna noor spetsialist ei taha tööle minna, ja ega ei võeta ka - maakohas pigem surrakse tööpostil ja pärandatakse see edasi oma sugulastele või tuttavatele. Ilma hariduseta inimene ei pruugi olla piisavalt tark, et arendada oma kodukohas teenuseid ja teha kogukonnatööd, mis ei oleks konfidentsiaalsete detailide avaldamine vaesus elavate probleemsete perede kohta teistele huvilistele, kes aga kuulata tahab (Sry, kindlasti on maal ka teistsuguseid sotsiaaltöötajaid).
Ja ütlen ka, miks see kõik mind häirib. Kui me läheme arsti juurde ning selgub, et tegu on siiski veterinaariga, kes on küll usinalt täiendkoolitustel käinud, siis me oma südant tal ilmselt opereerida või ravimeid välja kirjutada ei laseks. Miks aga arvatakse, et inimesi võib aidata igaüks, kes leiab, et talle see meeldib. Jah, olen nõus, et teatud isikuomadused on selleks tööks kaasa sündinud, kuid ega kõrgharidus ka mööda külgi maha ei jookse. Samas kui ühiskonna teadlikkus on nii madal, et sotsiaaltöötajaks peetakse kõiki, kes vanuritele kaevust vett toovad või lehte ette loevad, siis järelikult pole tehtud piisavalt selgitustööd. Aga kes seda tegema peaks? Ütleme ausalt, meediat sotsiaalteemad ei huvita, kui just skandaali ei ole ja ajakirja Sotsiaaltöö loen minagi vahel harva nagu ka ilmselt paljud teised. Eks siis sotsiaaltöötajad ise peavad enda eest seisma. Kui nad muidugi raske töö kõrvalt jaksavad.
Kudzu
PS Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et tore maakohas töötav tädi sai kimbu lilli, no ei ole. Küsimus on põhimõttes.
6 kommentaari:
Noh, see on sama vana väitlus, kui eriala ise, et kas sotsiaaltöö tegemiseks peab olema eraldi ettevalmistus või piisab soojast südamest ja elukogemusest.
Aga kes on sotsiaaltöötaja?
Mida kauem ma õpetan, seda vähem ma tean. Kui Sa küsiksid minu käest, siis ma ei suudaks küll vastata. Kas mina olen sotsiaaltöötaja? Ei tea. Kas ma olin sotsiaaltöötaja, kui ma tegin sotsiaaltööd omamata erialast haridust? Ei tea. Kas ma nüüd olen rohkem sotsiaaltöötaja kui mul on haridus, aga ma enam sotsiaaltööd kitsas mõttes ei tee? Ei tea.
Kas medõde, kes oskab süstida, on arst? Kas me annaksime oma elu ja tervise südamliku, armastava ja sooja sanitari kätte, et ta teeks meile südameoperatsiooni, sest ta on ju kõrvalt näinud küll, kuidas neid tehakse? Vastus on ilmselt üsna selge "Ei".
Mina arvan oma töökogemusele toetudes, et sotsiaaltöötajal on suurem vastutus, kui sotsiaalhooldajal. Sotsiaaltöötaja peaks lisaks headele suhtlemisoksustele orienteeruma üsna vabalt seadustest ning teenuste ja toetuste rägastikus, suutma kokku kutsuda võrgustiku ja seda juhtima, oskama märgata probleeme ja vajakajäämisi kliendi elus ja mingil määral suutma orienteeruda ka psühhopatoloogia põnevas maailmas ning vajadusel suunama inimese edasi psühhiaatri või perarsti poole. Hoolekandetöötajalt seda ei saa ega polegi vaja oodata. Temal on natuke teised ülesanded, nii nagu medõe omad erinevad arsti omadest. Inimestena on nad kahtlemata samasugused, aga erinevaks teeb olukorra vastutuse määr ja teadmiste hulk, mida tuleb oma igapäevatöös osata kasutada.
Minu pere on nn paljulapselise sildi tõttu väh korra aastas sotsiaali ja lastekaitse pilgu all. Olen ka nendega erinevatel teemadel vestelnud.
Tegu on toredate & meeldivate naesterahvastega, kes täidavad hoolsalt pabereid & teevad ettenähtud tööd. Paraq on igas kogukonnas aeg-ajalt juhtumeid, milles soojast sydamest ei piisa, vaid vaja on ocusekindlust, seadusetundmist ning konkreecust. Mina isikliqlt olen pettunud nii sociaalvaldkonna töötajates q ka policeiesindajate enamiqs, qna tõsiste probleemide tekkides (milles pole syydi mina, vaid olukorra tekitanud isiqd, loogiline ju) hakkavad ajama juttu "mina ei saa midagi teha", "elage yle, kannatage välja", "lugege sealt-&-sealt". Andke andex, aga mina oma pooliq maciharidusega eeldan riigiametniqlt mh head seadusetundmist & konkreecet nõu edasiste pöördumiste osas, mitte umbmääraseid "nõuandeid" & abitut kätelaiutamist.
Vbl on mul lihcalt liiga kõrged nõudmised, ehk peaxingi "ära kannatama" & "sealt lugema", peaasi et olen vait & kelleltki midagi ei nõua.
P.S ESTA kodulehe andmetel anti välja "autasusid" erinevates kategooriatess - aasta sotsiaaltöötaja, sotsiaalhooldaja, hoolekandeasutuse juht ja elutööpreemia. Aasta sotsiaaltöötaja tiitli sai ühe valla sotsiaalnõunik ...
Kaaren, see, millest Sina räägid, on paraku praktika. Põhjused siin ja seal, vahel ka inimestes, aga rohkem siiski kuskil mujal ... Ent see on juba teine teema, mis ma siin ikka vaidlen.
See oli ühe maakonna aasta sotsiaaltöötaja tiitel,mis anti inimesele, kes rääkis, kuidas ta õppis kaks aastat ametikoolis sotsiaaltöötajaks jne (ma juhuslikult tean, et selles ametikoolis ei õpetata inimesi sotsiaaltöötajateks, vaid sotsiaalhooldajateks). Riigi tasandil on kõik ilmselt OK, aga kohalikul tasandil ei suudeta siiski vahet teha, kes või mis.
Mina ei pea end sotsiaaltöötajaks, sest ma ei tegutse sellel erialal. Juba grammatiliselt on tegu aktiivset tegutsemist väljendava sõnalõpuga "töötaja" ehk teisisõnu "tegija". Mina olen hetkel tudeng, ehk siis palun mulle õnne soovida tudengite päevaks ja emadepäevaks ja sõbrapäevaks ja pulma-aastapäevaks muidugi ka. Muus osas minu kuuluvus on null.
Postita kommentaar