Aeg iseendale...

Mõnikord on see hädavajalik, lihtsalt niisama olla ilma mingite eriliste kohustusteta, ilma tagantsundimise ja kiirustamiseta. Lihtsalt olla olemas! Ja ma tekitasin täna endale just sellise hommikupooliku, kuna oli võimalus loengust viilida. St kui õppejõud kuulis, mis haridus mul on, siis ta arvas, et ma olen ülekvalifitseeritud ja tal pole midagi selle vastu, kui ma tema loengus ei osale. Otse loomulikult ei lase ma endale sellist asja kaks korda öelda, kuna laiskus on minu sõber, seltsimees ja vend ning eks temagi taha vahel puhata ja mängida.

Eile oli meil väga tore päev, hommikupoolikul värvusõpetus ja pärastlõunal tutvustati viusaalkunstit- ja draamakunstiteraapia aluseid. Tegime grupitöid, mängisime suhtlemismänge, sain huvitavaid kogemusi ja leidsin uusi sõpru. Kõige üllatavam oli hetk, kui pidin paaris töötama koos ühe meie õppejõuga, kes ütles, et ta mäletab mind eksamilt. Et ma olevat väga rahulik, tasakaalukas ja "kahe jalaga maas" inimene ning millegipärast arvas ta, et minu lapsed on kõik poisid, kuna ma pidavat olema poiste ema tüüpi. Selle info peale ei jää mul muud üle kui imestunult pead vangutada, sest ma ise pean end väga rahutuks, kohati tasakaalutuks, üliemotsionaalseks ja ergutavaks ning üldsegi mitte rahustavaks tüübiks. Et kuidas saab olla võimalik nii suur vastuolu minu enesekujutise ja teistele jäetud mulje vahel (pole esimene kord kuulda, et olen tasakaalukas ja rahulik)? Võimalik muidugi, et olen lihtsalt osav kohaneja ja keskmisest andekam näitleja, igatahes parm idee kui lõhestunud isiksus. Või siis olengi taskaalus, kui on selleks aeg, koht ja võimalus. Koolis ju on.

Värvusõpetuses pusserdan kompositsiooni kallal. Idee on selline, et katan ühe suure akna ja osa seinast siidipaberitega, mida on erineval viisil rebitud, kägrutatud ja mis on eri suurustes ja eri värvi. Valgus hakkab ka kaasa mängima, lisaks tuleb juurde heli (milline, pole hetkel aimugi), ja ma ise tahaksin ka mingit hingamise rütmis tuulehoogu (väikese võimsusega ventilaator?). Olen katsetanud erineval moel, samas jällegi on kontseptsioon juba natuke liigagi selge, sest mulle meeldivad raskused ja väljakutsed, seega pole nagu põhjust pingutada ja hakkab igav. No mul on veel üks idee, et tekitada aknaruudu suuruses siidipaberitest vitraazh, homme on jälle loeng, eks ma siis mängin oma pabritega edasi. Aga jah, üllatav oli, et kui ma oma sodipodi maha võtsin, muutus ruum kuidagi kurvaks ja üksildaseks, mida märkas mitu inimest - et järelikult see idee ikkagi töötab ja sellesse konkreetsesse ruumi ta ka sobib.

Tallinnas ööbides on kummaline kuulata linnahääli - autode müra; kiirabi, tuletõrje ja politsei signaalid, autode signalisatsioon, kontsade kõpsimine sillutisel ning muud urbanistlikud hääled. Kodus seliseid helisid ei kuule, meil on ainuke tehisheli rongide müdin ja huiked, sest kuigi raudtee asub teispool jõge, on need helid ikkagi nii selged ja äratuntavad, justkui sõidaks rong kusagil meie aia taga. Aga ma ei kurda, vahelduse mõttes on huvitav olla täiesti teises keskkonnas ja eriti hea on niimoodi olla veel seetõttu, et juba paari päeva pärast saan koju meie vanaroosasse natuke väsinud ilmega majakesse oma pere juurde.

MM lõikas endal ise juukseid ja nüüd on tema pikkade poolde selga ulatuvate lokkidega ühel pool. Tegelikult polegi see halb, sest ta ei tahtnud lasta juukseid kammida ja nüüd siis polegi niisuguseks põrgupiinaks enam mingit vajadust. Ise ma seda imetegu veel näinud pole, ainult fotot, mis oli väga naljakas - meie otsusekindla näoga MM, suu kriipsuks tõmmatud ja peos juuksesalgud. Kui meie fotokas oleks vähegi kvaliteestem, siis võiks selle pildi saata kuhugi fotovõistlusele.

Niimoodi siis, tänaseks lõpetan ja asun tegutsema. Kell kaks algab loeng, pole siin aega midagi enam nii palju.

Tervitades

Kudzu