ja värskelt nohus, kui nii võib öelda. Kuidagi hankisin endale seekordselt päälinna-tripilt nohu, kratsimistunde kurgus ja üüratu väsimuse. Viimase üle muidugi imestada ei maksa, sest alates neljapäevast tegelesime suuremalt jaolt tantsimisega. Meid olid tulnud õpetama Erika ja Alar Saksamaalt, et anda meile algteadmised DMW-st (dance movement for well-being), mis pole tantsuteraapa, pigem ettevalmistus tantsuteraapia õppimiseks. Ja see oli tõeliselt lahe! Meiega tehti läbi erinevaid harjutusi erinevatel teemadel, saime käe valgeks ise harjutusi välja mõeldes ja teisi juhendades, meil toimusid diskussioonid ja mõttevahetused ning tagasisideringid, ja see kõik loomise ja lehvitamise tähe all. Koos oli väga muhe seltskond, osa meie kursuselt ja osa mujalt, ja mul ei jää muud üle kui imestada, et kursusele tormi ei joostud. Ilmselt kardeti (ja eks algul minagi), et meile antakse hunnik ingliskeelset teooriat ja seetõttu ei saa millestki aru või et osalemiseks on vaja vähemalt balletikooli diplomit. Nii muidugi ei olnud, vastupidi - Alar räägib päris kenasti eesti keelt ja Erika on nii armas inimene, et polegi sõnu vaja (tegelikult muidugi räägib ta väga head ja arusaadavat inglise keelt) ja mina tantsin ilma koolituseta täpselt sama ägedalt nagu kõik teised, nii et muretseda polnud üleüldse tarviski. Ja kui te tunnete, et see võiks olla midagi teie jaoks, siis kevadel hakkan ma praktikat tegema ja vabatahtlikel on võimalus osaleda ning ma julgen öelda, et see saab olema väga lõbus ja väga loominguline.
Lisaks vaatasime üht ajutreeningu filmi, meil oli loeng tähelepanust ja mälust ning loovuse teooriatest. See kõik toimus erilisel moel, nii nagu senised Tallinna Ülikooli loengud olnud on st teadmised integreeritakse mällu läbi praktiliste tegevuste. Ja kui ma Tartu Ülikooli lõpetades olin kohutavalt tark ja ennasttäis, sest mul oli nii palju teoreetilisi teadmisi, tegin ma tööle asudes täiesti totakaid vigu, sest puudus praktiline kogemus (kasvõi SIS programmi kasutamise oskus) - siis nüüd on mul väga palju väga häid kogemusi koos teadmistega, upsakuse olen aga hoopis kõrvale visanud. Mul on oma noortelt kursakaaslastelt õppida väga palju ja hästi tore on tunda, et nemad suhtuvad minusse soojalt ja sõbralikult nagu omasugusesse, mis siis, et ma olen enamikust ikka kohe väga palju vanem.
Et kui Tartu Ülikool on nagu üks uhke eakas professor, kes on avaldanud hunniku artikleid eelretsenseeritavates ajakirjades (mida kahjuks keegi peale pisikese hulga konkreetse valdkonna inimeste ei loe) ja TEAB, kuidas asjad käivad ja kuidas õige on, siis Tallinna Ülikool tundub mulle loova, rõõmsa ja avatuna nagu üks kena kepsakas doktorantuuri astunu vms. Inimene, kelle ees on maailm lahti ja kes ei pea alati vanu radu mööda trampima, vaid on pigem ise teerajaja. Ja muuseas - see pole ainult minu seisukoht, ma kohtan niisugust arvamist üpriski sageli viimasel ajal just nende inimeste seas, kellel on kogemus mõlemas koolis õppimisega (kindlasti leidub erandeid, kindlasti - see pole siin hukkamõistmise nurgake, vaid pigem isiklik seisukoht, seega võite vabalt vastu vaielda).
Ja nüüd tuleb üks nädal pausi ning siis uuesti kooli. Tööl juba hakati inni ajama, sest ma olen täiskoormusega õppur ja seaduse järgi ei peaks mulle andma õppepuhkust. Ma kavatsen sellel teemal meilida haridusminiteeriumi ja küsida, et kellel on kasu sellest, kui ma 6 aastat võtan igal aastal 30 päeva õppepuhkust selmet lõpetada kolme aastaga või isegi kahega. Noh, läbi mingite imeliste läbirääkimiste (milles minul ei olnud au osaleda) mind seekord õppeuhkusele lubati, aga kui nad hakkavad edaspidi mingit jama korraldama, siis ma lihtsalt lahkun. Ma loodan, et terve mõistus võidab, sest ükski seadus EI KEELA õppeuhkuse andmist, kui inimene tahab õppida, vastupidi, täiskasvanute koolituse seaduses öeldakse minu mäletamist mööda, et kohalikud omavalitsused suisa soodustavad täiskasvanute õpinguid, nii et ma ei näe siin mingit probleemi. Probleemid on pigem meie juhtkonnal, sest no ei joosta tormi meie vabadele töökohtadele.
Aga kool on hea, kõige-kõige parem, mis minu elus väljaspool perekonda juhtunud on.
Tervitades
Kudzu
PS Maali sain ka valmis ja kui aega tekib, panen üles ka.
2 kommentaari:
Vahvad koolilood!
Mina olen muidugi paadunud Tartu Ülikooli fänn, ent ma arvan, et selles Sinu võrdluses on iva ja ses mõttes, et Tartu Ülikool tõesti ei hiilga õpingute elulähedusega, aga ma arvan ka, et 2 ülikooli siin kohalikul kitsal haridusmaastikul ei peagi teineteist dubleerima, vaid võivad rahumeeli kaht erinevat rolli täita. Et pilt oleks mitmekesisem ja valikuvõimalusi rohkem ;)
Samas jällegi kui tegu on ainega, kus väga oluline osa on praktiseerimisel nt teraapiad või ka sotsiaaltöö, siis oleks ju hea, kui tudeng saaks oma õpingute jooksul kaasa ka kena praktiliste oskuste paketi. Mina seda Tartust kahjuks ei saanud, aga ehk on ka asjad paranenud (kuigi jah, meenub üks sotsiaaltöö vist hetkel teise aasta magistrand, kes kinnitas, et tal pole oma õpingute jooksul olnud kokkupuudet päris ehtsa kliendiga). Arvan ka seda, et kuna minu uue kooli õppejõud on väga tugevad ja tegevad praktikud st teavad, millest räägivad, siis see on ka suur pluss.
Postita kommentaar