nii see juhtus. Aga alustan algusest:
Tallinnast tulles olin rahul ja õnnelik nagu alati. Ma tunnen alati suurt andmise ja olemise tunnet koolist tulles, sest mingi osa minust puhkeb seal õitsele. Head tunded olid nii tugevad, et mul ei olnud isegi olulist tööstressi pühapäeval. Läksin siis täna hommikul rõõmsalt tööle, viimaste saialillede kimp peos, astusin kontori uksest sisse ja - siis see kõik algas. Ma ei jõudnud veel mantlitki seljast võtta, kui juba sadas mulle kaela mingi lugu vanaemadest, kes kordamööda leiavad, et teine ei kõlba lapselapsi kasvatama ja kuna üks lapselaps on puudega, siis peaksin mina ka selles shows osalema, et mis lapsest edasi saab. Ma ütleksin selle peale, et minu kohus ei ole hinnata ema olukorda ja vanaema võimekust lapselast kasvatada, sest andke andeks, ma tegelen omast arust puuetega laste teenustele suunamisega, mitte nende paigutamisega/mittepaigutamisega hoolekandeasutustesse. Jah, otse loomulikult olen ma nõus osalema igasugu võrgustikes, aga laske mul palun enne mantel seljast võtta ja lilled vaas panna. Mul tuli nutt kurku, kui ma seal seisin, hädine ja segaduses ja ikka oma saialillede kimbuga. Siis järgmiseks selgus, et mul tuleks sisestada umbes 150 lepingut andmebaasi, sest seda pole varem tehtud. Ja siis tuli veel üht-teist, nii et kui mu kolleeg-kaasõppur kodukülastuselt tagasi jõudis ja meie kabinetti kiikas, siis ta ütles, et appikene, mis nägu sa oled. Sa oled täiesti teist nägu kui Tallinnas. Et ma ei hakka küsimagi, mis juhtus, sest see on näha, et oled rööpast väljas.
Tallinnast tulles olin rahul ja õnnelik nagu alati. Ma tunnen alati suurt andmise ja olemise tunnet koolist tulles, sest mingi osa minust puhkeb seal õitsele. Head tunded olid nii tugevad, et mul ei olnud isegi olulist tööstressi pühapäeval. Läksin siis täna hommikul rõõmsalt tööle, viimaste saialillede kimp peos, astusin kontori uksest sisse ja - siis see kõik algas. Ma ei jõudnud veel mantlitki seljast võtta, kui juba sadas mulle kaela mingi lugu vanaemadest, kes kordamööda leiavad, et teine ei kõlba lapselapsi kasvatama ja kuna üks lapselaps on puudega, siis peaksin mina ka selles shows osalema, et mis lapsest edasi saab. Ma ütleksin selle peale, et minu kohus ei ole hinnata ema olukorda ja vanaema võimekust lapselast kasvatada, sest andke andeks, ma tegelen omast arust puuetega laste teenustele suunamisega, mitte nende paigutamisega/mittepaigutamisega hoolekandeasutustesse. Jah, otse loomulikult olen ma nõus osalema igasugu võrgustikes, aga laske mul palun enne mantel seljast võtta ja lilled vaas panna. Mul tuli nutt kurku, kui ma seal seisin, hädine ja segaduses ja ikka oma saialillede kimbuga. Siis järgmiseks selgus, et mul tuleks sisestada umbes 150 lepingut andmebaasi, sest seda pole varem tehtud. Ja siis tuli veel üht-teist, nii et kui mu kolleeg-kaasõppur kodukülastuselt tagasi jõudis ja meie kabinetti kiikas, siis ta ütles, et appikene, mis nägu sa oled. Sa oled täiesti teist nägu kui Tallinnas. Et ma ei hakka küsimagi, mis juhtus, sest see on näha, et oled rööpast väljas.
Üks mu vanem kolleeg kutsus mu lõuna ajal kohvi jooma, kuidagi kergem hakkas temaga rääkides ning kui ma siis tööle tagasi lonkisin, libastusin TÜ Raamatukogu juures mudas ja kukkusin täiega käpuli maha. Mu püksid said poriseks, kindad said poriseks, käekott sai poriseks ja isegi mantel sai poriseks, aga õnneks suhteliselt vähe. Tellisin mehe endale järele, et kodus riideid vahetada ja kuniks ma teda ootasin, ma lihtsalt seisin vihmas ja nutsin, lasin pisaratel voolata ja nutsin. Nutsin seepärast, et hommik algas halvasti; nutsin seepärast, et ma olen vale eriala valinud - ma ei taha aidata inimesi, kelle elustiil on teiste kulul elamine; et ma olen valel ajal vales kohas ja miks ma üldse olen; et ma nüüd vanamoorina lõpuks tean, mida ma tahan, aga kas ma jaksan õppida ja kas ma jaksan olla olemas; et ma peaksin kiiresti töölt ära tulema, aga mul pole kuhugi mujale minna ja raha on hädasti vaja; et ma olen ikka loll, nõme ja saamatu ja siis veel kukkusin ka.
Tundub, et ma ei suuda tööl kohaneda, ilmselt ka seepärast, et kontrast õpingutega on liiga suur. Ma justkui ei tahagi enam kuhugi kuuluda, sest ma identifitseerin end siiani väga tugevalt oma eelmise teenistusega ja ei suuda leida enda kohta uues; ma tajun end mingi friigi ja väga erinevana - noh, peaksin olema sellega harjunud ju elu jooksul, aga ikkagi natuke häirib. Mul tekib keset päeva sageli tunne, et ma tahaksin kuhugi kerra tõmmata ja pimedassse nurka roomata, et ma ei suuda enam minutitki kuulata klientidest söögi alla ja söögi peale. Tahaksin karjuda, et kas teil, inimesed, muud elu polegi? Ühesõnaga - ma olen kahe kuuga totaalselt läbi põlenud ja otsa ega äärt sellel protsessil pole näha.
Noh, eks ma lõppkokkuvõttes pühin nina puhtaks ja kõmbin oma teed edasi, või rooman, kui vaja. Vähemalt on antud mulle nuusutada midagi sellist, mis mulle hingelähedane on, asi seegi.
Ja MM lõikas eelmisel nädalal endal juuksed ära, tal on nüüd poisipea.
Sedapsi!
Kudzu
4 kommentaari:
kuule, sa oled alles nii vähe uues teenistuses olnud, mõistagi ei suuda sa veel kõike haarata ja tunda end omana. see kõik võtab aega. need on need tööle naasemise rasked hetked :) seda enam, et organisatsioon ju ka ei toeta ega tee sisseelamist kergemaks. anna endale ise aega ja ära nõua endalt, et sa samastaksid end juba selle teenistusega.
mis puutub muusse, siis osade inimestega lihtsalt on nii, et nende eneseleidmise ja otsimise tee on pikem ja põhjalikum. aga kas protsess pole nauditav juba praegu? see teadmine, et oled leidnud selle, mis su hinge puudutab? ja isegi kui sul on kahtlused selles osas, kas sa suudad lõpuni minna ja nö valmis saada - no mis siis kui ka ei jõua, äkki kohalolemine ei olegi nii tore. nagu ütles puhh, et parem kui meesöömine on see teadmine, et sa hakkad mett sööma ;)
Muidugi on see kõik alles uus ja "huvitav". Ma ise olen lihtsalt vana ja väga-väga väsinud. Kool, kaks töökohta, millele kohe lisandub kolmas ja pere kah keskmisest suurem - küllap olen endale liiga palju krabanud.
Praegu näiteks selgus, et minu kolm eksemplari lepinguid on kaotsi läinud. Ma pean nüüd inimese kohale kutsuma ja uued allkirjad võtma või siis ise kohale minema teise linnaotsa. Normaalne, eksju! Kõik sellised pisiasjad kokkuvõttes murravad kaameli selgroo, isegi kui see kaamel on siiani suhteliselt vastupidav olnud.
PS Inglil on kõrvapõletik.
Mulle küll tundub, et see töö sulle väga ei sobi. Midagi peaks muutma, muidu on aina halvad emotsioonid. Pole mõtet oma elu selle peale raisata.
Mul on ainult üks põhjus seal olla - inimesed, kes minu juures käivad, annavad mõnevõrra positiivset energiat. Noh, palk ka. Aga muud küll ei ole.
Postita kommentaar