ei tea, kas üldine masnedav foon või isikliku elu kriis (laps ikkagi kodust eemale elama asunud), igatahes miski on tekitanud minus pideva paanikatunde. Kipun asju unustama, segi ajama ja eeldama, et nagunii läheb kõik nihu. Aga oh õnne - minu paanika õppetoetuse mittesaamise teemadel osutus ennatlikuks. Täna sain kõne oma osakonnast, et organiseeri kiiresti avaldus Tlna, esialgu elektrooniliselt ja siis postiga originaal järele. Ning kuna sellest aastast on ka minul võimalik taotleda nn sõidutoetust, siis summa on isegi natuke suurem kui arvasin. Seega saan sõidetud nende rahadega, mis stipina laekuvad ja minu jõupingutused kevadel ei olnud ka asjatud.
Hullumaja aga kestab, inglise keeles 06. okt test, loovtantsu praktika pole lõpetatud siiani, tantsuaines juba vaja grupitööna ettekanne teha, samas aines juba oli vaja esitada essee - noh, mulle meeldib kirjutada, sain A. Enne 15. oktoobril olen akontaktne, siis peaks olema loovtantsu praktika aruanne 15 lk inglise keeles valmis ja ära saadetud - kui just ei õnnestu välja kaubelda ajapikendust, sest teistel on ka praktika alles pooleli. Täna lähen üht lasterühma tantsitama, mis on põnev väljakutse. Kahjuks unustasin ma vanematelt võtta kirjaliku nõusoleku, aga ega midagi võtan tagantjärele, nad on pealegi juba suuliselt olnud nõus.
Ei saa aru, miks peab elutempo olema ülikiire? Kas keegi kusagil saab sellevõrra rahulikumalt toimetada? Tasakaalu mõttes või nii...
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar