Tallinnast tulles tabas mind pisike sõbralik deprekas. Või isegi päris suur ja mitte eriti sõbralik. Kirjutasin siia blogisse mitmeid sissekandeid, aga ainult enda jaoks. Maastik, mis minu seest vastu vaatab, ei ole selline, mida söandaks kellegagi avalikult jagada. Elu on näidanud niisuguste sammude mõttetust, seega võtsin end kokku ja vormisin valu sõnadesse küll, aga ainult meeldetuletuseks iseendale. Et ma olen see, kes ma olen, just nii katki nagu olen ja et ma pean oma katkise minaga jõudumööda tegelema. Praegu ma üritangi rohkem puhata ja mängida, sest esmaspäevane 12 tunnine ööuni kinnitas, et väsimus on suur ja enesepiitsutus ei aita mind paremini toime tulla. Uuel nädalal tegelen õppetööga ja kuna mul on laupäeval ees ka teatrietendus, siis kindlasti muutun ma rõõmsamaks ja tublimaks kui praegu.
Ma sain õppemaksusoodustust 4500 eeku ehk 30%. See on autasu kevadiste pingutuste eest, nii et vaev ei olnud asjatu. Raha kulub kohe ära ka, sest ma pole oma suurt palka veel siiani saanud, lastetoetusi sain tänu noorema poisi lahkumisele ka tublisti vähem kui eelmisel kuul (pean ilmselt ise Pensioniametit informeerima, et ta ei lahkunud haridussüsteemist, vaid vahetas kooli, muidu ma ei saa ka järgmisel kuul raha), samas kui kulud poisi peale on suuremad kui enne. Talle tuleb osta pesud ja sokid, deodoranti ja hambapastat jne, kui ühikakoha saab, siis selle eest ... ühesõnaga, topeltkulud. Ja lapsehoidjale kulub ka igas kuus, pluss veel see raha, mis on vajalik lapsehoidjale eraldi maksta, kui me tahame minna teatrisse, kontserdile või abikaasaga kasvõi kordki niisama KAHEKESI kohvikus istuda. Ikka veel on raske harjuda mõttega, et meie lapsed ei lähe korda mitte kellelegi peale meie. Ja meie ei lähe korda üldse kellelegi. Aga noh, inimene teatavasti on kohanemisvõimeline loom, kümne aasta pärast ma ilmselt ei kergita enam kulmugi, kui mulle keegi juhtub mainima sooje suhteid on vanematega.
Sain boonusena tasuta raamatu "Lapsepõlve mõjud". Ma kaldun arvama, et see võiks olla kohustuslik kirjandus kõigile, kes tunnevad, et nende elus kisuvad emotsionaalses plaanis asjad viltu. Kes tunnevad end heitununa, kõrvalevisatuna, mittevajalikuna. Ma natuke sirvisin juba, aga kindlasti loen läbi. Mul on öökapil küll varsti laekõrgune virn raamatuid ja jõudu lugemiseks kah napib, aga lootma peab ikka. Kunagi mul tekib vaba aeg (100 aasta pärast mais) ja siis ma annan aina tuld nende tuhandete lehekülgede pihta, mis minu tagasihoidliku pilgu järele ihalevad.
Eile küsis minu otsene tööülemus, et kas ma tulen tagasi. Et mind siiski oodatakse ja kuna on selgunud, et asendaja pole nii hea nagu loodeti ehk teisisõnu ei saa kuigi hästi tööga hakkama, siis pigem võetaks tagasi õppur ja tuntud vastaline. Naljakas, onju. Ma ei öelnud ei ega jah, kuna iialgi ei või teada, mis suunas tuuled puhuda võivad, kuigi olen üsna kindel, et minu koht ei ole seal majas. Lubasin lahkesti novembri lõpuks oma otsusest teada anda.
Tantsutund läks mõnusasti. Mulle meeldib loovtantsu tunde läbi viia, saan sellest ise ka alati positiivse tunde ja mõnusa emotsiooni kaasa. Kunagi ei teki mõtet, et miks ma seda teen või miks need inimesed minu juurde tulevad. Hea, kui on meeldivaid tegevusi, kus ei ole vaja kellegi (ka mitte enda) hinges urgitseda!
Ja nüüd kappan alla, et korjata ära arooniad. Kavatsen keeta libakirsisiirupit ja kulutada sellele jupi aega, kuigi ma peaksin hoopiski koristama. Aga ega siis tolm ole jänes, et eest ära jookseb! Teda lihtsalt koguneb iga päevaga aina enam ja enam... meie piirkonna lastekaitsja tõenäoliselt võtaks meilt lapsed, kui meie põrandatele pilgu viskaks, aga loodame, et tal ei ole põhjust meid külastada.
Kudzu
1 kommentaar:
"Lapsepõlve mõjud" autor on Martti Paloheimo, ja raamat on väga-väga hea! See raamat peaks olema sotsiaaltöötatele, psühholoogidele ja psühhiaatritele kohustuslik lugemine.
Postita kommentaar