Tõeliste Inimeste Ühing

kunagi keskkoolis sai selline ühing loodud: mina, Krissu, Kadri, Riina ja kas mitte Külli või keegi, igatahes meid väga palju ei olnud. Meil oli mingi jabur põhikiri, katsed uutele liikmetele ja fotoga liikmepilet, mis kinnitas, et tegu on Tõeliste Inimestega. Minu mäletamist mööda oli põhiideeks vastanduda meie klassi poistele, kes kuulusid kah miskisse ühingusse ja ajasid nina püsti, kuigi nad ise seda ühingut ei loonud, vaid pikutasid, ei lausa lösutasid teiste loorberitel. Ja kuna nad ajasid meil harja punaseks, olles ennasttäis, vastikud ja ülbed, siis me tegime oma ühingu, et neid sellega õrritada. Mingit erilist tegevust ma ei mäleta peale asutamiskoosoleku ja ühe uute liikmete vastuvõtmise tralli, aga jooksvalt sai meil nalja piisavalt. Ja poistele sai kah pinda käia, vaadates neid üleoleva pilguga, mis oli üks Tõelistele Inimestele mõeldud privileegidest. Ja-jah, lapsepõleve süütud muret mängud!

Igatahes on juhtunud nii, et ma pole hiljem kuulunud mingitesse ühingutesse ega parteidesse, kui välja arvata mu oma MTÜ. Aga et ma ajan seda rida praktiliselt üksi, siis ma olen põhiliselt ühinenud iseenda kui targema inimesega! Millegipärast ei kujuta end ette kusagil suures ühingus targutamas - mitte et mulle targutada ei meeldiks, kaugel sellest, pigem on hoopis probleem, et ühingutes leidub suurtes kogustes ilusamaid, targemaid ja sõnaosavamaid, nii et ma peaksin kusagil nurgas üksi targutama ja maailma parandama, mis jällegi jääb kaugeks ühingute põhimõttest ühendada inimesi. Ja et mul on vältivale isiksusele omaseid jooni ohtlikult palju, siis ilmselt on parem jääda edasi Tõeliste Inimeste Ühingu liikmeks ning kanda lippu kõrgel. Mis iganes selleks lipuks siis ka ei saa!

Peale tänast 7 tundi kestnud koristusmaratoni (õnneks koos abikaasaga, ja tänu vanema poja panusele lapsehoidmisse) tahaksin olla noor, vihane ja vaba. Tahaksin, oh kuidas ma tahaksin ajada Tõeliste Inimeste mula, maerda nii et silmad märjad, nutta hingepõhjast, lugeda luulet kirega, millest ma enam undki näha ei suuda, oodata Unistuste Printsi valgel hobusel ja uskuda, et kunagi saan ma olema õnnelik ning elan huvitavat ja mitmekesist elu. Kuhu kindlasti ei pidanud kuuluma tuhandeid kordi küürimist, nühkimist ja rookimist. Kas mul, noorel ja vihasel, oli üldse aimu, mis on elu päriselt. Kardan, et mitte. Ilmselgelt olid minu ideed võetud raamatutest, mida ma endale tonnide kaupa sisse ahmisin, ja filmidest. Reaalse eluga puudus neid fantaasiatel igasugune side, seda enam, et ega meie kodune elu (ema õnnetud armastused ja pidev tragöödia mõne meesisendi pärast, ning kui tragöödiat ei olnud, oli ema tööl, külas või reisil) ei andnud kah mingit ettekujutust, mis kunagi saama hakkab, mida oodatakse emalt, naiselt ja abikaasalt. Eino ma olen muidugi õppinud elu jooksul üht-teist, nt süüa tegema, aga päris õiget vunki ikka sees ei ole pereelu osas, koristada ma ei viitsi, pesu triikida ei viitsi, ja üleüldse tahaksin ma kusagil vaikselt midagi nokitseda, aga mitte tormata ühest Eestimaa otast teise nagu lehm, keda tige pull tagumikust hammustanud on. Ja tragöödiad ja muid jamasid on elu jooksul olnud ikka kapaga ehk siis minu ema innustav eeskuju on olnud nakkav, kuigi ma tõesti olen püüdnud elada teisiti ja teistsuguste põhimõtete järgi. Alati kahjuks ei liigu asjad nii nagu me oleme endale ette kujutanud, nii jah.

Juba esmaspäeval saan ma olla koos oma noorte koolikaaslastega ja vaadata nende säravaid silmi, usku paremasse homsesse ja usaldust maailma suhtes. Ja siis ma saan aru, et ma olen ikka väga vana, väga väsinud ja väga küüniline. Aga noh...

Lohutan end sellega, et mul on vähemalt, mida meenutada. Asi seegi!

Kudzu