Keskea kriis...

ma lootsin, et see on möödas, aga ei. Ja kriis sammub minu elu sellise jõuga, et ma ei oska kohe mitte kui midagi enda kaitsmiseks ette võtta.

Kui kirjeldada tundeid, mis mind suurema osa ajast valdavad, siis need võiksid olla ahastus ja totaalne üksindusetunne. Tunne nagu ma oleksin keset kosmost, keset pilkast pimedust ilma ühegi valguskiireta, ilma toetuseta, ilma soojuseta. Kalk ja külm pimedus on ainus, mida ma suudan endale silme ette manada. Mis muidugi tähendab üksiti, et kõik kraanid loovuse osas on kenasti kinni keeratud. Tühjuses ja pimeduses ei ole loomingule kohta lihtsalt.

Ma ei tea enam, kes ma olen, ja ma ei tea hoopiski, MIKS ma olen. Eriti olukorras, kus mitteolemine tundub ikka pagana ahvatlev võimalus. Kus igapäevane ärkamine on nagu piin kuubis, sest algab jälle üks ühest küljest lõputu ja teisest küljest liiga lühike päev, kus sa ei jõua teha pooltki sellest, mida planeerisid, ja osaliselt ka seetõttu, et sa lihtsalt ei taha neid asju teha. Ei suuda ennast sundida püsti tõusma, liikuma, suhtlema. Tahaks olla pigem kusagil nurgas kägaras maas, tekk üle pea ja kujutleda, et see on turvaline pimedus, mis kaitseb ja hoiab. Ja mitte keegi ei pääse sinuni, et sulle haiget teha. Ja sa ise ei pääse endani, et haiget teha.

Ma tean, et ma pean olemas olema, st teiste jaoks. Noh, mul on lapsed ja sõbrad ja armastatud inimene kõrval, ja nii kena kodu ja aed, ja siis varsti veel ka maamaja,ja siis on mul kool ning praktika -elu nagu lill suisa. Õitseb ja lõhnab ja vajutab oma mesise raskusega mind maadligi, kus ma tunnen end nagu pisike rõve vihmauss, selline paks, inetu ja vingerdav. Ei sobi kokku lillega, onju.

Tegelikult peaks kõik olema hästi, aga ei ole. Seepärast ma arvangi, et keskea kriis. Et ma olen end ära kurnanud, tühjaks andnud siia ja sinna, ja nüüd on tühjus minust välja pääsenud ja hoiab mind oma külmas embuses.

Palun ärge öelge, et teil on kõigil veel raskem. ma usun seda niigi. Aga ma tahaksin ka vahel harva, kasvõi kord või paar aastas olla inimene, kes nutab. Inimene, kes EI PEA olema tugev, kes ei pea olema Meie Kõigi Ema rollis, sest ma lihtsalt enam ei jaksa, ei kannata välja. Las mina olen ka kordki laps, keda hoitakse, keda armastatakse ja keda ei lasta tühjas pimeduses ära uppuda.

Kudzu-Melanhoolik

PS Tallinn mõjub mulle eriti halvavalt...