meie majas, kui ülejäänud magavad.
Ta eksinud on kohas, ajas,
kuid teised teda vajavad
ja lubavad tal kooserdada ringi.
Ja kuna temast on ka kasu
(koob, keedab, küpsetab ning viksib kingi),
siis äraajamiseks pole vajadust.
See tont, jah, tema just
ehk koha leiab surnuaial,
südamesse löödud vaial
laseb ära teha töö
ning saabub igavene öö.
Kes viksib kingad, kurat teab,
ja miks neid üldse kandma peab?
2 kommentaari:
Tundub natuke morbiidne, kuigi huumor parandab asja.
Meenus üks kommunismitondi lugu, see oleks minupoolne edasiarendus. Vist on natuke morbiidne jah, sügis...
Postita kommentaar