Lõputu kohvijoomine...

on Draamateatri etendus, mida me abikaasaga laupäeval vaatamas käisime. Ime missugune - koos teatrisse! Lapsed veetsid päeva tädi Tiina maal, mis muidugi maksis meile üksjagu raha, nii et sel aastal me tõenäoliselt rohkem teatrikülastusi endale lubada ei saa. Pikalt kõhklesime ühe tantsuetendusega seoses, aga kuna odavam on minul vaadata seda Tlnas üksinda, siis nii me otsustasimegi. Kuid muidugi ei taha ma pajatada ainult rahast (mis siis, et see on hetkel erakordselt aktuaalne seoses noorema poja kolimisega), vaid ikka tüki sisust. Tükk räägib lõputust kohvijoomisest Werneri kohvikus ajaloo tormidest hoolimata ja vahel ehk tormide kiustegi. Kohvikust kappas läbi hulk persoone, kes omal ajal sellest kohvikus ka päriselt kohvi (või siis ehk midagi muud) jõid, maailma asju arutasid ja vastastikku tarku sõnu laususid (või siis ehk ka mitte nii tarku). Isegi mina, kes ma pole põline tartlane, olen Werneri kohvikust legende kuulnud. Ja näitlejad olid väga head ning mängisid mõnuga, saades etenduse lõppedes võimsa aplausi osaliseks. Mina tundsin end peale etenduse lõppu väga haavatavana, kuna seal loeti üht luuletust, mis mulle hinge läks, aga ka seetõttu, et kuidagi hirmus on mõelda, mis meist siin maalapil edasi saab. Kes on need, kes siit järgmiseni üle trambivad, kui kaua me suudame hoida oma riiki, kas inimene, kes selle riigi silma pilgutamata maha müüb, kõnnib juba meie hulgas ja teeb suuri sõnu isamaa-armastusest? Kas me ikka saame aru, kui väärtuslikke inimesi on siia sündinud, kes loovad ja lehvitavad just niisama võimsalt nagu iga teisegi riigi luuletajad, kirjanikud, kunstikud? Kas me oskame neid hinnata, neid hoida ja kaitsta, sest nad on sageli haavatavamad ja tundlikumad kui meie, tavalised? Aga ma ei oska neile küsimustele vastata, keegi ei oska. Võtan lonksu kohvi ja kulgen edasi.

Eile jäime me uskuma ilmaprognoosi (lubati hoovihma) ja kimasime maale, et muru niita. Otse loomulikult sadas ja sadas ja sadas ning sadu muutus aina tugemakas, mistõttu muruniitimine jäi seekord ära. Küll aga käisime hoolimata vihmast seenel, saime mõned kitsemamplid, mõned kitselimanutid, peotäie puravikke ja paar kukeseent ning suure hunniku riisikaid. Kuna meil polnud kaasas vahetusriideid, siis koju sõitsime abikaasaga suspede väel ja olime naerust nõrkemas, kujutades ette politseinike nägusid, kui nad peaksid meile autosse mingil põhjusel pilgu heitma. Aga laste jaoks oli see reis muidugi paras kannatus, sest nemad istusid autos ja olid üsna tüdinenid lõpuks. Siit moraal - ära usu ilmateadet, vaata parem aknast välja või uuri teiste riikide ennustusi, kuna meie ilmavanad ei suuda isegi enam sama päeva ilma kohta infot üles panna.

Sügis on käes. Kodus on juba üpriski jahe ja mina, kes ma ei kannata üldse külma, tahaks juba keskkütet kütma hakata. Sügis on üldse ebameeldiv, raske aeg kõigile neile, kel probleeme vaimse tervisega. Inimesed erutuvad tühjast-tähjast, haigused süvenevad, probleemid kerkivad vups ja vups esile nagu seened metsas. Hinged on veel rohkem alasti, veel haavatavamad. Mina ei saa öösiti magada näiteks. Ja muidugi olen segaduses ja väsinud, aga kuna toimetamist on väga palju sh koolitöid, siis ei ole aega väga suurde auku sattuda. Pigem kardan järgmist nädalat koolis, sest ma olen siis eemal oma perest ja see on paras katsumus. Aga eks ma püüan hakkama saada kuidagimoodi ja mitte elada end välja inimeste peal, kes pole miskit pidi minu hädadega seotud.

Kudzu