täiesti erapooletult hinnates oma senist elu, tegevusi ja toimetamist, leidsin ühe asja, milles ma olen hea: oskan päris hästi süüa teha. 40 aastat ja üks asi! Eino võtab sõnatuks lihtsalt. Aga nii on: söögitegemine ebaõnnestub mul väga harva, siiani on enamik inimesi ka olnud rahul minu tehtud toiduga ja mulle meeldib üldiselt ka süüa teha. Kõigis ülejäänud asjades olen ma pehmelt öeldes äpu. Huvitav, kas ülejäänud eluga lisandub siia nimekirja veel asi või paar?
Ilmselt peaksin ma õppima kokaks.
14 kommentaari:
mis küll paneb sind arvama, et sa muid asju hästi ei oska?
Tjah, tegelikult ma tikin ka väga ilusti! Jällegi olen end alahinnanud.
Aga Sinu küsimusele vastates: objektiivne lähenemine oma tagasihoidlikule isikule. Olla enda vastu aus, kui piduliklt väljenduda. Või siis keskea kriis.
Mh, kas endale on võimalik ise üldse objektiivselt läheneda? Kas eneseanalüüs saab olla objektiive? Ja mis on üldse objektiivne ...
Lisaks, mulle meenub nii mõnigi asi, mida Sa väga hästi oskad ;)ja küllap Sa tead seda isegi, ilmselt on täna see lihtsalt meelest läinud ;) Nii et, pea püsti, saba rõngasse!
Meenus Johari aken: ühes ruudus see, mida tead sina enda ja mida teavad teised sinu kohta; ruut nr 2: tead sina, teised ei tea; ruut nr 3: teised teavad, sina ei tea; ruut nr 4- must ala. Nii et objektiivsus on tõesti enam-vähem saavutamatu.
Lihtsalt: järjest juhtub asju, mille manageerimine käib üle jõu. Ja ma siis ei manageerigi, vaid lihtsalt norutan. Iiah nagu ma olen...ilma sabata kahjuks (see käiski tal knopkaga kinni, vahel oli ja vahel polnud).
võibelt siis see asi, mida sa ei oska, ongi pigem manageerimine. muid asju, ma arvan, oskad sa hästi... muidu poleks ju näiteks eriti võimalik, et sa väga paljude asjade eest häid hindeid saad. või et sind vanasse töökohta tagasi kutsutakse hoolimata arvamuste lahknemisest mõningates tundlikes küsimustes. jne
Inimesed mingi meeltesegaduse tõttu hindavad mind üle. Mis ei takista mul jääda ses osas eriarvamusele.
Ja sul on juba kadetsejaid. Mina ei oska normaalselt süüa teha. Ma pole veel kordagi teinud näiteks pannkooke, kõrvetamata vähemalt üht pannitäit. Iga söögitegemine on nagu reis tundmatule maale ja tulemus ettearvamatu. Aga ma pole veel 40 ka, mõni aasta on aega veel püüda... Sinnamaani olen lihtsalt kade. Võibolla pärast ka.
Ää ole kade! Ma ei oska ka tegelt pannkooke väga hästi teha, pigem lihatoite ja muud soolast. Praegu nt on mul (veel on, aga kauaks!)koridoris purk imehäid hapukurke.
Eks meil kõigil ole omad pisikesed voorused!
Ning kaaren on lootusetu siga, sebra & panda - tolmuvõtmine ei qlu meie maailma isegi mitte syymekate tasandil!
Ei mingeid kaamosi. Oskame kõik juba midagi oma pea ning kätega teha & selle yle tuleb uhke olla. Mida ei oska, selle õppimise võimalused peax samuti uhkeks tegema!
Õppiva inimese lollina suremine on ilmselt avastatud aastal 1752, q kod Tõnu Matsilt, eluaegselt kõrcipingi-poleerijalt surivoodil kysiti, mitut nööpi soovib ta oma surikuuele: Mul on kuue ees 6 nööpi. 4 olen kõrcmikule võlgu, 3 kaotasin ära, järel peax olema 2 tykki.
Nagu näete, ebaakadeemiline isixus... kas ka eeskuju?
:D
kui nii, siis tuleb küll imeks panna, et sa nii massiliselt ja pidevalt erinevate meeltesegaduses inimestega kokku troppad... kas sa mõnda täie mõistuse juures olevat ka tunned?
allakirjutanu ei kuulu muidugi viimaste hulka
Pr Skupltor äkki?
hm, milline idee... kuidas su ämmaga jääb?
Assa nuga, ma ämma oleks peaaegu unustanud! Muidugi ämm, ja siis veel äi ja siis veel meheõde.
Minu vanavanaisa oli ka täie mõistuse juures, vähemalt mingil eluhetkel. Tema on muidugi surnud... See on kirjas tema testamendis. Rohkemate kohta ei oska öelda.
Postita kommentaar