on muidugi inspireeritud saare lehti valdavast maailma kõige elulisemast küsimusest: kas üks või teine inimene on saarlane. Ja see ongi väga oluline teave, sest saarlus teatavasti on omaette privileeg. Mina kahjuks pean tunnistama, et olen osaliselt mandri verd ja seetõttu siinne postitus keskendub rohkem saarlust sisaldavatele mehe vanematele, kes sõitsid suure hurraaga Egiptusesse pulma. Eks meile räägiti saabuvast pulmapeost eriti suure mõnuga, kuna meie ju pulmi ei pidanud, traditsioonidest kinni ei hoidnud ja oleme üleüldse suured individualistid ja isepäised. No sõideti siis Egiptusessse kohale ja mis selgus - pulmi ei toimunudki! Nimelt ei saanud pruut korda oma pabereid ja pulmad jäid ära, kuigi kallid sugulased kaugest Eestist olid kohale sõtinud. Jaa, ma ütlen, ei vea sel suguvõsal pulmadega. Meie pidanud üldse midagi, siis olid veel ühed pulmad, kus pruutpaar korraldas hädise vastuvõtu ja põrutas seejärel väsimaale pulmareisile (ei mingit pikka lauda ja sülti koos seajalgadega!), nüüd siis suurepäraselt kavandatud suurejooneline Egiptuse pulm ja palun väga - tühisõit tegelikult. Siit moraal - kui pole kindel värk, ära sõida, vaid istu kodus ja naudi oma saarlaseks olemise privileege nagu praamijärjekorrad ja läbi aasta kestev kehvapoolne sügis. Või siis ära käi poodu majas nöörist rääkimas (st meile sellest, kui tore on Egiptusesse pidusse sõita), kuna sageli kukub nöörihunnik sinu enda kaela ümber.
Olen jah õel, aga nii naljakas lugu on see, et hoia ja keela!
Tervitades
Kudzu
3 kommentaari:
njaaaaaaaaaaaa.
ega muidu nalja ei saa kui ise tee.
aga saaremaal leidub ikka häid inimesi kah, pealekauba!
Eino otse loomulikult! Minu iroonia on enda üle naermine põhiliselt, aga ma pole ju ka saarlane, onju!
Oi kuidas elu oma radu seab:)
Postita kommentaar