Pea linnas...

hing metsas, kui nii võiks öelda. St et ma olen hetkel Tlnas, aga mu mõtted ja süda on kodus mändide all. Kui sügisel oli töö kõrvalt koolis käia suisa lust ja lillepidu, sest no ükskõik mida oleks teinud, et tööle mitte minna, siis kodust koolis käia on palju raskem. Kodus on tegelikult ju hea, eriti nüüd, kus ma elan helesinises toas, mille seinu kaunistab kuldne ornamet, kus päike paistab päev otsa aknast sisse, kus öökapil on virn mõnusaid aia- ja koduajakirju, kus lugemata raamat ootab pihkuhaaramast, kus on hea lesida üksinda ja kus on hea lesida kahekesi, kolmekesi või neljakesi (seda viimast võite üle küsida üle minu lastelt või loomadelt), kus kasvavad mõnusad suured taimed nagu viigipuu ja vesipalm, kus aknal ripub klaasist Maarja rist ja Pierrot'ga klaasimaal, laual on pisike punane läpakas, riiulis erialakirjanduse hunnik, õunu ja juustu võib tuua alt - no mida on ühele inimesele veel õnneks vaja...

Ega ei ole kerge koguaeg tulla ja minna, minna ja tulla, olla kodus nagu külas ja külas nagu kodus. Kas ma jaksan veel kaua niimoodi, ei tea. Aga kuna ma ise, ikka ise olen oma valikud teinud, eks siis tuleb vapralt valitud teed kõmpida ja leppida sellega, et ma olen eelmises elus olnud rändnäitleja, kelle kodu oli tema plaanvanker ja kes igas linnas turuplatsil pidi end uuesti tõestama. Selle mõtte taustal ei olegi ju midagi viriseda, tänapäeval on bussid ja rongid maru kiired, Raekoja platsil avalikult konte väänama ka ei pea (teen seda hoopis Laial tänaval koreograafiaklassis, ja minu üle ei saagi naerda pool linna, vaid ainult käputäis inimesi), talvel saab soojas toas kükitada ja noh, uusi trikke pole ka väga palju vaja juurde õppida, sest mõned vanad oskused ja teadmised on siiani abiks. Elu nagu lill, ma ütlen.

Mis seal ikka, lähen nüüd sättima, kuna täna saan üle pika aja teatrisse, VAT teatri etendust "Ingel, Ingel, vii mind taeva" vaatama. Ja loodan saada suure elamuse.

Tervitades

Kudzu