0-päev

Kunagi tehti arvutusjaamas siukesi põnevaid tabeleid, kust olid näha soodsad päevad ja ebasoodsad päevad. Mul küll ei ole niisugust paberit hetkel käespärast, aga ma olen veendunud, et ka ilma paberita on täna 0-päev.

Esteks muidugi abikaasa Rootsi komandeering, mis selgus alles üleeile pärastlõunal. Välk ja pauk minek, kusjuures mul on kahe sessi vahel sedakorda vaid nädal, millest kolm päeva läheb vastikute maipühade nahka (minu ettepanek riigi kriisist väljatoomiseks on lõpetada igasuguste totrate tähtpäevade tähistamine, ausalt, ma usun, et kokkuhoid oleks suurem, kui mingite müstiliste tulumaksu ja muude maksude tõstmine). Mul on vaja selle nädalaga lugeda läbi umbes 100 lk ingliskeelset teksti, pluss harjutada Labani teemasid, et ma ei kukuks järgmisel nädalal arvestusel läbi. Muidugi oleks imetore igal aastal hr Naela tundides käia, aga ma siiski parem läbiksin arvestuse esimesel katsel. Igatahes pean ma lugemise asemel tegema süüa, koristama, tassima lapsi hoidja juurde ja tagasi (juhilube mul teatavasti pole, aga meie siinne bussiliiklus ei kannata mingit kriitikat, nii et täna kasutasin juba taksofirma teenuseid). Üksinda ühe rattaga kahte last ka hoidja manu ei saa, eksole. Poes käisimegi kolmekesi, mis kokkuvõttes nägi välja nii, et ma vedasin Inglit ja kahte kotti ning MM kappas meie sabas.

Seejärel leidis noorem poeg, et minu peal on imetore välja elada rolleri osade kadumaminekust tekkinud frustratsiooni. Ma olin rahulik, maru rahulik, külm nagu kala, aga kui viimaks poiss pahvatas, et tema laseb end enne koolist välja visata, kui vene keeles suvetööle jäetakse, ja siis läheb tema vanaema juurde elama, vaat siis mul viskas kaane pealt. Mida kuradit! Helistasin emale ja küsisin, kas neil on poisiga niisuguseid kokkuleppeid olnud. Möö ja mää, ütles ema, noh, me oleme siin rääkinud jah midagi. Siis ma käratasin, et mulle ei meeldi, kui minu selja taga niisuguseid asju otsustatakse, mille peale ema toru hargile viskas. Ja ongi hea, ma ei taha tast midagi kuulda ega näha, igavene vastik intrigaan! Sellepärast siis poiss oligi nii hooletu oma õppimistes, et ta juba teadis ette, et vanaema juures on kena soe koht ootamas. Seal ostetakse kalleid riideid ja laps peab elama minu väiklase ema jäledate juttude keskel ("see on lits ja see on lits ja see on joodik ja see on niisugune ja naasugune". Öäk, ma ütlen!), millele lisandub veel story sellest, kuidas pr Kudzu ju ei hooli oma pojast üldse, jne jne jne. Nagu mu ema on aastaid seal fucking külas neid jutte minu kohta veeretanud.

Ja ma olen lihtsalt nutnud terve õhtu, lihtsalt nutnud ja nutnud ja nutnud. Ma olen väsinud elust ja asjadest ja sellest, et ma pean kahe linna vahet sõitma, et ma pean üksinda siin kodus hakkama saama, sest kellegi pole aega (mul on ju niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju aega, eksole), et mulle käib see suur majapidamine ülejõu, kool käib ülejõu, lapsed käivad ülejõu, ma olen ise üks igavene hädavares ja saamatu, vat nii. Ja ometigi pean ma lõputult, suisa lõputult olema mõistev, toetav, hea ja lahke. Ma ei taha enam, ma tahan olla nüüd natuke ka kuri ja vihane ja õnnetu. Ja olen ka!

Kudzu

PS Eino 30 aastat veel, siis on vähemalt pensioniiga saabunud! On, mida oodata!